esmaspäev, 1 märts 2010, 20:30 - filosoofia teema, ülejäänud teema
Et korra sai siis arutatud, et kuidas meie hümni kolmanda salmi esimesed read sobivad kokku eestlaste vähese religioossusega. Seisukohti oli mitmeid, kuid tõsiseid probleeme ei paistnud kellelgi olevat.Seoses eelmisel nädalal olnud tähtpäevaga leidsin end olukorrast, kus oli põhjust hümni laulda. Püüdes seda mõttega teha, jäid mulle jälle kolmanda salmi sõnad mõttesse.
Kui jätame hetkeks kõrvale selle, mida täpselt kutsutakse Eesti üle valvama (Jumalat või jumalat või mõnd "kõrgemat võimu" või midagi muud), siis on ilmselt üsna selge, et tegu on mingi "hea asjaga". Ja kellel võiks sellega mingit probleemi olla, et mingi "hea asi" nende kodumaad kaitseb ja õnnistab. Kuid kui me vaatame lähemalt neid tingimusi ("mis iial ette võtad sa"), mida palutakse sel "heal asjal" oma valvamises ja kaitsmises jälgida, siis muutuvad asjaolud palju vastuolulisemaks.
Teiste sõnadega kutsutakse seda "head asja" Eestit kaitsma ja valvama olenemata sellest, mida Eesti teeb. Kuid kas Eesti, või ükskõik milline teine riik, väärib kaitset mõne "hea asja" poolt olenemata sellest, mida see riik ette võtab? Kui jah, siis see eeldaks, et pole ühtki kõrgemat printsiipi kui isamaa ja selle heaolu; ning see ei tundu mulle ilmselgelt nii olevat. Aga enamgi veel, kas riik vääriks kaitset "hea asja" poolt, kui see riik võtab ette genotsiidi või ebaõiglase sõja?
[ 5 ütlemist ] ( 114 klikki ) | püsilink Jaga
teisipäev, 23 veebruar 2010, 13:36 - elu teema, ülejäänud teema
Sissejuhatuseks võiks öelda, et veidral kombel sattusin nii rektori kui linnapeaga sarnastel teemadel rääkima ning olgugi, et ise jäin oma tekstiga lõpuks rahule, siis esitusega paraku mitte. Läheb järgmine kord paremini. Ilma tervituste ja lõppsõnadetta rääkisin siis midagi sellist:"See on meie eestlaste õnnetus, et lolle on palju." Lausus Oskar Lutsu loodud tegelaskuju Samuel Pliuhkam, kes kaasajal on vast enim tuntud Aare Üksküla häälega Riho Unti animafilmist Kapsapea. Tõesti, kui ühel rahval on lolle palju, siis on see nende õnnetuseks küll; meie õnneks pole me aga ainsad, kelle kohta midagi sellist on arvatud.
Näiteks on levinud stereotüüp lollidest ameeriklastest. Interneti popkultuurist võib leida videoid, kus ameeriklased on segaduses miks päikselisel päeval muru kastes nende aias vikerkaart näha on või murelike küsimusi Alabama osariigi elanikelt, et kas nad peaks Georgiasse tunginud Vene vägede pärast mures olema. Kuid kõige selle hulgas leidub seal ka lahendus rumaluse probleemile: eemaldada kõigelt hoiatussildid ning lasta probleemil end ise lahendada. Rahvaarvult kolmandale riigile maailmas võib see olla isegi sobiv, kuid meile on kindlasti midagi muud tarvis.
Mida siis teha, et oma lollidest lahti saada? Vahest peaks hakkama koolis käima? Haridust on alati peetud heaks ravimiks rumaluse vastu. Nii teemegi, saadame kõik koolidesse õppima. Üks minu sõber arvas samamoodi, olles käinud 12 aastat koolis leidis ta, et peaks ülikooli minema. Olles seal käinud kolm aastat, otsustas ta veel kaheks jääda. Kui siis peale 17 aastat leidis ta end olukorrast, kus teda kutsuti lõpetajate nimel sõna võtma, ütles ta "Ma ei oskaks midagi öelda...järelikult peab veel koolis käima." Sellest hetkest on nüüd juba pea 2 aastat möödas ja kooliteed jätkub tal veel paariks.
Kuid sina oled selline inimene, kes tahab õppida ja targemaks saada ning kui sinu jaoks ei olnud 17 aastat piisav, siis mis saab neist kes ei taha või ei oska õppida ning targemaks saada? Või mis saab neist, kel pole võimalust kaht kümnendit oma elust koolis käia? Võiksime tema käest küsida.
Seda ma ei tea, mis neist saab, ja õigupoolest see mind ei huvitagi. Võiks ta vastata. Mina näen vaeva ja annan oma panuse sellesse, et eestlaste hulgas oleks lolle vähem. Võiks ta lisada. Tõsi-tõsi, see, et me kõik siin ülikoolis oleme, on tõend sellest, et meie tahame ja saame anda oma panust sellesse, et eestlaste hulgas oleks lolle vähem. Ja keegi ei saa ju meilt nõuda rohkemat?! Võiksime temaga nõustuda.
Aga kui mu sõber tõepoolest sedasi reageeriks ja kui meie tõepoolest samamoodi mõtleksime, siis võime end soodsate tingimuste ilmnemisel küll ühel hetkel leida olukorrast, kus meie õnnetuseks pole enam see, et lolle on palju, kuid meie õnnetuseks ja julgen väita kordi suuremaks õnnetuseks oleks ikka veel see, et keegi ei hooliks sellest, kuidas teistel läheb.
[ võta sõna ] ( 24 klikki ) | püsilink Jaga
kolmapäev, 17 veebruar 2010, 12:51 - filosoofia teema, ülejäänud teema
Iivi Masso kirjutas eile samasooliste abieludest. Kajar viitas sellele oma Twitteris, mille peale ma seda lugesin. Leidsin, et seal on tehtud ebakorrektne viide John Stuart Millile. Anna arvas, et kõik oli õige.Selgitaksin siis nüüd mida ma täpsemalt silmas pidasin. Kuulus tsitaat Milli raamatust On Liberty ütleb järgmist "That the only purpose for which power can be rightfully exercised over any member of a civilized community, against his will, is to prevent harm to others. His own good, either physical or moral, is not sufficient warrant." Ehk siis, et ainus juhus, mil kellegi vabaduse piiramine on õigustatud, on selline kus sellega hoitakse ära kahju kellelegi teisele. Inimese enda heaolu ei ole piisav põhjendus.
Seega argument stiilis "turvavöö kasutamine on kohustuslik, sest see aitab sinu elu päästa" ei ole antud printsiibiga kooskõlas, samas argument "turvavöö kasutamine on kohustuslik, sest see aitab teiste elu päärasta" oleks antud printsiibiga kooskõlas.
Eelpool viidatud artiklis on Milli kahju-printsiipi esitletud järgmiselt "John Stuart Milli esitatud kahju põhimõte: vabaduse piiramine riigi poolt on õigustatud vaid siis, kui see on vajalik kellelegi tekitatava kahju ärahoidmiseks." See pole aga sama, mis eelpool toodud tsitaadis kirjas. Miks? Sest tegutseja ise on ju ometigi keegi, kui kõne all on kellelegi tekitatav kahju, siis võib olla kõne all ka tegutsejale endale tekitatav kahju, kuid tegutseja enda heaolu ei ole piisav alus inimeste vabaduse piiramiseks Milli printsiibi järgi.
[ 2 ütlemist ] ( 609 klikki ) | püsilink Jaga
esmaspäev, 8 veebruar 2010, 19:17 - elu teema, kultuuri teema
Käisin siis EÜSi loengusarja avaüritusel. Oleks võinud vabalt koju jääda, sest see oli paras aja raiskamine.Esiteks: kui ettekanne koosneb ainult bibliograafia, kirjalike tsitaatide ja statistika esitamisest, siis on üsna mõttetu teha ilma toetava materjalita (käsijagam, slaidid, vms). Teiste sõnadega: ettekande vorm oli kehv.
Teiseks: hea osa bibliograafiast oli puudulik, st autor ise arvas, et need raamatud pole väga head - kui nii, siis miks neist üldse rääkida? Tsitaadid ei paistnud väga teemasse minevat. Ning numbrid, mida esitati, olid sellised, mida ma juba teadsin, saaksin teada kerge vaevaga või oskaksin edukalt ise hinnata. Teiste sõnadega: ettekande sisu oli igav.
Kolmandaks: küsimustele tulid väga veidrad vastused. Näiteks on ateism religioon...ja ei ole ka. Millal siis on ja millal mitte, ei selgunudki; kas vastavalt sellele kuidas statistikale kasulikum on? Looja ühelt poolt sunnib meid armastama ja samas kristluses ei sunnita kedagi?
Ning neljandaks ja kõige olulisemaks: religiooni rollist Eesti ühiskonnas ei räägitud sisuliselt mitte midagi.
[ 2 ütlemist ] ( 86 klikki ) | püsilink Jaga
kolmapäev, 3 veebruar 2010, 14:53 - kultuuri teema
Alati kui on mõni teema, kus inimesed on ühtviisi tulihingeliselt ristivastupidistel seisukohtadel, on mul tunne, et kui vähegi võimalik, siis võiks seda teemat vältida. Eriti kui tegemist pole "eksistentsiaalselt olulise" küsimusega nagu nt. nagu rahvuslik julgeolek või abort.Just selliseks olen pidanud Avatari üle arutamist, eriti kuna lähedas tutvusringkonnas on nii neid, kes samal, kui neid, kes teisel pool kuristikku.
Tahaksin siinkohal lihtsalt viidata paarile tõsiasjale, mis minu meelest räägivad tugevalt Avatari kui "väga hea filmi" vastu.
1) Avataril pole ühtki näitlemisega seotud auhinda ning on vaid kahel korral esitatud kõrvalosatäitja auhinnale ja needki olid seotud pigem näitlejanna rassi kui tema esitusega (ja tema väljavaated pole väga head). See tähendab siis et ei ühtki Kuldgloobuse ega Oscari nominatsiooni näitlemise kategooriates.
2) Avataril pole ühtki kirjutamisega seotud auhinda ning on vaid ühel korral esitatud originaal stsenaariumi auhinnale; tõsi see on küll võrdlemisi oluline auhind - Writers Guild of America - kuid jällegi ei ühtki Kuldgloobust ega Oscarit ning sealgi pole väljavaated väga tugevad.
3) Üldiselt kui võrrelda väga suure kassaeduga filmide nimekirja väga heade filmide nimekirjaga, siis väga palju kattuvusi ei leia. On erandeid nt. Dark Knight ja Forrest Gump, kuid laiaslaastus palju ühtivust ei ole.
[ 3 ütlemist ] ( 151 klikki ) | püsilink Jaga
