teisipäev, 17 november 2009, 13:44 - filosoofia teema
Sattusin eile vaatama filmi Spy Factory. Filmi lõpu osas tõstatati probleem, et kui NSA kuulab pealt Ameerika kodanike mobiilikõnesid, siis on tegu jõhkra privaatsuse rikkumisega ja see, nagu ka Martin Coheni raamat 101 Ethical Dilemmas, pani mind mõtlema täpselt sama asja üle - mis see on, mida me privaatsuses nii väga väärtustame ning miks meile selline pealtkuulamine tegelikult halvana tundub?Kujutlege, et ühel maikuu lõunal astub Kristel, kes töötab Tartu linnavalitsuses ametnikuna, Raekoja uksest välja ja jalutab otse joones Kuuma Tassi välikohvikusse. Kristel, jõudnud kohvikusse, istub seal lauda, kus juba keegi härrasmees teda ootab ja kellele ta ulatab mõned paberid, mis tal seni käes olid olnud. Paari minuti pärast tüdruk tõuseb lauast ja läheb tagasi Raekotta.
Kuna on mõnus maikuu päev ja tegevus toimub Tartu kesklinnas, siis on selge, et Kristelit ja toda härrasmeest võisid näha kümned, kui mitte sajad inimesed, kes just sobival hetkel mööda sattusid jalutama. Aga seda vaevalt peaks keegi oma privaatsuse rikkumiseks.
Aga kujutlegem nüüd, et samal ajal, kui eelpool kirjeldatud sündmused aset leidsid, istub Suudlevate Tudengite välikohvikus Indrek, kes oma lõunat ootab. Juhuslikult jääb Kristel Indrekule silma ja kuna talle tüdruku välimus meeldib, siis ta jääb teda vaatama ning näeb kogu kohtumist pealt algusest lõpuni. Aga vaevalt seegi meile kellelegi jõhkra privaatsuse rikkumisena tunduks, sest ei erine see ju suurt sellest, mida eelpool mainitud möödakõndijad võisid näha. Enamgi veel Indrek ei tunne ega tea Kristelit ega toda härrasmeest ning samuti ei tea Kristel ega härrasmees Indrekut.
Kujutlege nüüd aga veelgi, et Raekoja platsi ja Küüni tänava nurgal asuva maja kolmanda korruse korteris on Hannes, kes töötab Kaitsepolitseis. Hannes teab väga hästi kes Kristel ja too härrasmees on ning ta jälgib nende kohtumist suure huviga, sest see on tugev asitõend käimasolevas uurimises seoses korruptsiooniga Tartu linnavalitsuses.
On selge, et väliselt ei erine see, mida tegi Hannes, ja see, mida tegi Indrek, - mõlemad vaatasid pealt üht ja sama sündmust. Olles mõlemad tunnistajaks täpselt sama paljule informatsioonile. Ometigi võib meile tunduda, et see, mida Hannes teeb on privaatsuse rikkumine.
Mis siis on see, mis eristab üht tegu teisest? Kas see on sihilikkus, mis puudub Indreku tegudes, kuid on olemas Hannese tegudes? Või on selleks miski muu?
Mulle tundub, et määravateks faktoriteks (i) milline on tegu vaadelnud ja tegu sooritanud isiku omavaheline suhe ning (ii) milline on vaatleja võime saadud informatsioniga tegutsejat edaspidi mõjutada. Siinkohal tuleks ära märkida, et esimene faktor mõjutab suuresti teist faktorit.
Kui keegi NSA analüütik, kes ei tea mitte midagi minust ja kellest ei tea mina mitte midagi ja kes mind mitte kunagi ei kohta ja keda mina kunagi ei kohta, kuulab pealt kuidas ma arutan oma sõbraga, mis kell õhtul pubisse minna, siis mis minul sellest?
Kuid kontvõõras olemine pole ainus oluline faktor, sest kui keegi kontvõõras näiteks filmib kuidas ma joobes olles selles pubis õhtul tantsin ja hiljem selle video internetti üleslaeb, võib mul väga piinlikk olla. Samas kui jääksin tema filmi peale normaalselt ei omaks see informatsioon hoopiski seda kaalu.
Seega Indrek ei riku privaatsust, sest ta ei oma mingit suhet Kristeliga ega saa omandatud infot kuidagi kasutada. Hannes aga rikub, sest tal on nii suhe Kristeliga (olgugi et ühepoolne) kui ka omab võimet selle infoga Kristelit mõjutada.
teisipäev, 17 november 2009, 16:21
Jaa. Privaatsust on tugevalt vaataja silmades nagu su näidetest välja tuleb.Intuitiivselt tajub isik privaatsusrikkumisi siis, kui selgub, et keegi teab tema kohta midagi, mida ta ei tahaks/ei ootaks, et tema kohta teataks.
Seega võib privaatsust kolmanda osapoole jaoks olla raske tajutavaks teha.
Igatahes, kui sa tahad privaatsuse tajumise peale veel mõelda, siis võib ju suisa teaduslikku koostööd teha.
teisipäev, 17 november 2009, 23:28
Danile tuleb öelda, et teadustööd sel teemal on palju tehtud ja kindlasti tehakse ka jätkuvalt edaspidi.Sissekande autorile ütleks ma seda, et mina nt ei arva, et Hannes rikub rohkem privaatsust kui Indrek või nt Leida või Ants kes elavad Raekoja Platsil ning aja mööda saatmiseks lihtsalt platsil toimuvat jälgivad. Kuna Kristel on avalikus kohas, siis mina ei näe küll, et seal mingi õigus privaatsusele tekib, st mina kui rääkida ruumilisest privaatsusest tõmban klassikalise joone era ja avaliku vahale, aga küsimusepüstitus on huvitav sest käsitleb nö privacy in public, mille kohta on ka palju uurimusi kirjutatud.
Lisaks tahaks küsida, et kas pole ka oluline, kuidas, st missuguste kavatsustega seda infot edaspidiseks mõjutamiseks kasutada soovitakse? Võiks ju eeldada, et võitlus korruptsiooniga on üllas, samas niisama ära tegemine vaid eralõbuks (ja siinkohal võib arutada, et kas on olulisi erinevusi kui inimesed tunnevad või mitte), oma ego upitamiseks on erinevad asjad ning sellest lähtuvalt võiks ka hinnang privaatsuse rikkumisele erinev olla?
Lõpetuseks ütlen, et ise oled loll kui avalikus kohas purjus peaga lällad ning kui seda võisid näha teised pubis viibijad ja suvalised mööda kõndijad, siis miks peaks suvaline inimene tagama sulle sinu privaatsust (kui selline asi avalikus kohas on, mille poolt sa üritad argumenteerida) kui sa ise selle hoidmise nimel vaeva ei näe?
kolmapäev, 18 november 2009, 14:33
Minu konkreetne huvi oleks selliste uuringutulemuste vastu, mis käsitlevad seda, kuidas inimesed tajuvad oma isiklike andmete jagamist 1) küsitluste täitmisel,
2) tarbimismängudest osavõtmisel,
3) riigile ja meditsiiniasutustele andmisel.
Kas sellist tegevust tajutakse kui privaatsusriski? Millest see sõltub? Kuidas saab teha nii, et privaatsusrisk tunduks väiksem?
Vastavad viited oleks väga teretulnud.
kolmapäev, 18 november 2009, 16:13
Avaliku koha järgi privaatsuse rikkumise defineerimine on minu meelest veidi problemaatiline. Seda kahel põhjusel:1) Avalik koht või avalik ruum ise on problemaatiline mõiste. Kui ma olen oma isiklikus autos, mis on pargitud avalikku parklasse, kas ma olen siis avalikus kohas või mitte? Ja kas vastus muutub, kui tegu on näiteks minu tööandja autoga. Või kui ma olen oma hoovis, mis pole piiratud ei aia ega hekiga, alasti nii, et kõik möödakäijad seda näevad, siis kas ma olen "avalikus kohas alasti" või mitte? Kunagi Pärnu politseiosakonnaga suheldes selgus, et nemad lähtuvad sellisest definitsioonist, et teatud tingimustel võib üks koht olla ühel hetkel avalik ja järgmisel mitte.
2) Isegi kui avaliku koha mõiste ise ei oleks problemaatiline, siis selle läbi privaatsuse rikkumise defineerimine oleks ikkagi problemaatiline, sest isegi kui ma olen avalikus kohas, siis see ei tähenda, et ma oleks täielikult oma privaatsusest ilma. Kui ma istuksin kuskil kohvikus, siis tunduks mulle veider, et keegi tuleb ja hakkab minu seljakotis sorima, veelgi veidram tunduks mulle tema põhjendus, et ma olen avalikus kohas. Sarnased asjad aga kehtiksid ka näiteks AIPis - tavapäraselt on kindlasti tegu avaliku kohaga (nagu nimigi viitab) aga see ei tähenda, et kui keegi vaatab, mida ma oma e-kirjadesse trükin, siis ta ei rikuks minu privaatsust.
neljapäev, 19 november 2009, 15:10
Üks tahk, mis samuti märkimist väärib on asjaolu et privaatsus on ka kultuuriline tegur. On oluline vahe kas ülalkirjutatud sündmus toimub Tartus, New Yorkis või Teheranis.Dannile vastuseks
1) Enamus küsitlusi on suuresti anonüümsed sinu konkreetse isiku suhtes, oluline on vanus, sugu, sissetulek jne kuna aga nime ja elukohta reeglina ei taheta siis kui tegemist ei selgelt pahatahtliku päringuga on privaatsuse rikkumise risk väike
2)Äärmiselt laiade parameetritega aga kõige huvitavam punkt. Kui palju on nõus inimesed loovutama, et midagi saada. Enamasti on lisa klausel, mis kohustab, et andmete saatja ei edasta neid 3ndatele osapooltele või ei kasuta personaalseks reklaamiks kui edastaja seda ei soovi.
3)Eeldatakse, et nii riigiasutuste kui meditsiinile teabe puhul on ligipääs nendele andmetele kas piiratud või vahemalt kontrollitud, et oleks teada kes, kus ja miks vaatas.
Tõsi tekkitab vähemalt kaks probleemi. Esiteks nondes asutustes töötavad siiski inimesed, kes on uudisimulikud ja sageli parajad keelepeksjad, saaks tekkitada kaunis palju probleeme kui näiteks meditsiini sektoris töötav inimene ütleb sulle eravestluses et selle või tolle on kaugele arenenud luuvähk. Teiseks teadupärst ei ole tööandjal õigusi sinu meditsiinilisele teabele aga kui sa juhtud olema püromaan kas sinu paberilattu tööle palkamine on ikka hea mõtte?
Suuresti on riski tajumine seotud andmetega, mida septsiifilisemad(nimi, aadress, telefoni number) seda vähem me tahame et need satuks võõraste kätte. Samas vähemalt ametnike puhul me eeldame, et on kontroll kuidas neid admeid kasutatakse.
P.S Kuidas kontreetselt asju teha selleks soovitan vaadata USA priva seaduste kogumit HIPAA. Seal on kaunis palju kuidas jätta, vähemalt mulje, et sinu admed on kaitstud
neljapäev, 19 november 2009, 15:19
Lisaks veel, et need kaks välja toodud punkti on kaunis head. Lihtne näide, kardinad akende ees. Kui mööda kõnnib naabrimees,kellega ma ka muidu suhtlen, siis eelistaks et ta ei näe mida ma teen kui mööda kõnnib võõras siis pole mul vahet, et ta näeb mind alasti keset päeva pudelist kanget alkoholi joomas vms. Muidugi jõuame jälle seaduste tõlgendamise juurde elik et ruumi privaatsus võib muutuda. Kodu privaatsus vs kergelt perversne presentatsioon ala kui mul ikka üldse kardinaid ees ei ole, mu aknast avaneb otse vaade lasteaia mänguväljakule ja ma riideid seljas ei kanna
60
