pühapäev, 1 august 2010, 12:32 - elu teema, kultuuri teema
Gümnaasiumi ajal õppisin põlgama 19. sajandi kirjandust. Peamiselt selle tõttu, et tolleaegsed romaanid olid pikad ning igavad. Laias laastus on mulle alati imponeerinud vaid kolme tüüpi raamatud: a) naljakad raamatud (nt. Pratchett ja Adamas); b) rohke tegevuse ja seiklusega raamatud (nt. enamik ulme ja fantaasia raamatud); c) huvitavaid teemasid huvitavalt käsitlevad raamatud ehk sellised, mis tõstatavad filosoofiiselt või muidu põnevaid küsimusi (nt. 1984 ja Loomade farm või Põrgupõhja uus Vanapagan).Olgugi, et kohustusliku kirjanduse raames loetud 19. sajandi teosed võisid teatud määral viimase kategooria alla langeda, siis ilmselt mitte piisavalt, et mind köita. Kuid siiski leidus üks erand, raamat, mille lugemisest jäi mulle tugev mulje ning meeldiv mälestus. Kuna see kogemus tuli mõnd aega tagasi jutuks, siis mõtlesin raamatu taaskord kätte võtta ning üle lugeda, et teada saada, mis mind tol korral niiväga köitis ja kas see köidab mind siiani.
Vastus esimesele küsimusle paistab olevat sümpaatne peategelane, kellega suutsin samastuda ning keda olen tahtlikult ja tahtmatult oma elus jäljendanud või püüdnud jäljendada. Vastus teisele küsimusele on jah. Nüüd jääb vaid pakkuda mõned tsitaadid, mis mulle lugedes silma jäid.
"Mon cher," vastasin ma talle, püüdes tema tooni järele aimata, "je meprise les femmes pour ne pas les aimer, car autrement la vie serait un melodrame trop ridicule."
"Ma ei avalda kunagi ise oma saladusi, vaid armastan väga, et neid ära arvatakse, sest niiviisi võin ma neid tarbe korral alati maha salata."
"Naised armastavad ainult neid, keda nad ei tunne."
Ma tõesti ei tea, mispärast ta mind nii armastab! Seda enam, et ta on ainus naine, kes mind on täielikult mõistnud, kõigi mu väikeste nõrkuste ja halbade kirgedega... Kas pahe on tõesti nii veetlev?...
"Elutormist olen ma kaasa toonud ainult mõned mõtted -- ja mitte ainustki tundmust. Juba ammu elan ma mitte südamega, vaid peaga. Ma kaalun, eritlen oma kirgesid ja käitumist range uudishimuga, kuid osavõtmatult."
[ 1 ütlemine ] ( 95 klikki ) | püsilink Jaga
pühapäev, 6 juuni 2010, 22:39 - kultuuri teema
Mõned uued head sõnad: was-band, marry-kiri, happily-never-afters, fary shit, fingers-deep friendship, infant-uation, bile-ography, menopostureJa mõned tsitaadid:
Katherine Kenton remains among the generation of women who feel that the most sincere form of flattery is the male erection. Nowadays, I tell her that erections are less likely a compliment than they are the result of some medical breakthrough. Transplanted monkey glands, or one of those new miracle pills.
Petting her Pekingese with long licks of her hand, Miss Kathie says, "His saliva tasted like the wet dicks of ten thousand lonely truck drivers."
She lifts this ancient item, her red lips whispering, "Guten essen." adding, "That's French for 'never say never.'"
"I love that word...au pair," she sais. "It sounds almost like...French."
Likewise, the actress who starves herself to far, far below her natural body weight will soon balloon to far above it. Based on decades of observation, I propose that sudden high levels of external praise always trigger an equal amount of inner self-loathing. Most moviegoers are familiar with the theatrically unbalanced mental health of a Frances Farmer, the libidinal excesses of a Charles Chaplin or an Errol Flynn, and the chemical indulgences of a Judy Garland. Such performances are always so ridiculously broad, played to the topmost balcony. My supposition is that, in each case, the celebrity in question was simply making adjustments--instinctually seeking a natural equilibrium--to counterbalance enormous positive public attention.
It's ludicrous, the idea of me raising a child, not while I still have my Miss Kathie to parent. A baby is such a blank slate, like training the understudy for a role you're planning to leave. You truly hope your replacement will do play justice, but in secret you want future critics to say you played the character better.
[ võta sõna ] ( 78 klikki ) | püsilink Jaga
kolmapäev, 28 aprill 2010, 22:36 - elu teema, kultuuri teema
Käisin siis täna seltskonna teisel õhtusel esinemisel, mis nad koos Ülikooli improtrupiga tegid. Tuleb tõdeda, et alguses olin ma üsna skeptiline ning esimesed paar minutit ei lubanud paljut. Kuid minu väga meeldivaks üllatuseks olid enamik esinejatest tõesti väga head.Eriti tooks esile just Ülikooli improtrupi inimesi, aga ka publikut, kes paarile päris heale naljale kaasa aitasid. Stiilis:
Esineja: "Does anybody here have their birthday on a national holiday?"
Publikust kõlab üksik neiuhääl: "Yes. On the 20th of August."
Esineja: "Oh, so what's the holiday?"
Neiu: [vaikus].
Nad lubasid veel lähiajal mõned etendused teha, seega kui võimalus avaneb, siis kindlasti soovitan.
[ võta sõna ] ( 128 klikki ) | püsilink Jaga
teisipäev, 30 märts 2010, 22:37 - ülejäänud teema, kultuuri teema
Kes ei oleks kuulnud rumala ameeriklase stereotüübist? Küll on neil raskusi lihtsate faktiteadmistega kui ka tavamõistluslike arutlustega. Kuid kõiki ameerika politsei- ja kohtusarju vaadates jääb mulje, et ühe asjaga neil raskusi siiski pole. Ja see asi on mälu!Nii palju kui mina olen aru saanud, siis ühes kohtuprotsessis võtavad alguses sõna süüdistaja ja kaitsja, siis tuleb hunnik tunnistajaid, kes esitavad hulga asitõendeid ning siis teevad süüdistaja ja kaitsja veel lõpuargumendi. Tõenäoliselt saavad vandekohtunikud veel ka kohtuniku käest täpsed ja spetsiifilised juhised. See kestab päevi, teinekord isegi nädalaid. Sellele kõigele järgneb pikk omavaheline arutelu, mis teinekord kestab päevi.
Aga kas keegi on kunagi näinud mõnes politsei- ja kohtusarjas mõnd vandekohtunikku märkmeid tegemas? Ma mõtlen, et kui nad midagi üles ei tähenda, siis peab neil see kõik ju meeles olema? Kui ma mõnes loengus/seminaris märkmeid ei tee, siis on mul võib-olla juba paari tunni pärast väiksemad detailid meelest läinud, rääkimata siis kahe kolme päeva või nädala pärast. Ameerika teleseriaalide vandekohtunikud aga mäletavad kõike ja arutlevad inimeste saatuste üle ilma märkmeid tegemata.
[ 2 ütlemist ] ( 453 klikki ) | püsilink Jaga
esmaspäev, 8 veebruar 2010, 19:17 - elu teema, kultuuri teema
Käisin siis EÜSi loengusarja avaüritusel. Oleks võinud vabalt koju jääda, sest see oli paras aja raiskamine.Esiteks: kui ettekanne koosneb ainult bibliograafia, kirjalike tsitaatide ja statistika esitamisest, siis on üsna mõttetu teha ilma toetava materjalita (käsijagam, slaidid, vms). Teiste sõnadega: ettekande vorm oli kehv.
Teiseks: hea osa bibliograafiast oli puudulik, st autor ise arvas, et need raamatud pole väga head - kui nii, siis miks neist üldse rääkida? Tsitaadid ei paistnud väga teemasse minevat. Ning numbrid, mida esitati, olid sellised, mida ma juba teadsin, saaksin teada kerge vaevaga või oskaksin edukalt ise hinnata. Teiste sõnadega: ettekande sisu oli igav.
Kolmandaks: küsimustele tulid väga veidrad vastused. Näiteks on ateism religioon...ja ei ole ka. Millal siis on ja millal mitte, ei selgunudki; kas vastavalt sellele kuidas statistikale kasulikum on? Looja ühelt poolt sunnib meid armastama ja samas kristluses ei sunnita kedagi?
Ning neljandaks ja kõige olulisemaks: religiooni rollist Eesti ühiskonnas ei räägitud sisuliselt mitte midagi.
[ 2 ütlemist ] ( 211 klikki ) | püsilink Jaga
