esmaspäev, 24 aprill 2006, 16:09 - ülejäänud teema
Kunagi jaanuaris kui oli teemaks riigieksamitele regamine, tuli mõte isegi aprillis kirjandit kirjutada. Kolmandat korda siis juba. Nüüd on see siis tehtud. Ja et asi poleks ühepoolne sebisin endale ka hindaja (teisega läbirääkimised käivad), et oleks ka mingi tulemus, mis sinna pärast külge panna.Kui ma täna teemadele pilgu peale viskasin pidin natukene pettuma - peaaegu aasta jooksul ülikoolis erialaseid teadmisi ei õnnestunud ühegi teemaga siduda. Seega jäid mitmed mõttelõngad järgmisteks kordadeks.
Kommentaariks veel niipalju, et kuna ÕSi käpärast polnud siis kasutasin MS Wordi spellerit, komasi pidin muidugi ise panema. Esialgse teksti vorminine võttis 50-55 minutit. Koos vigade paranduse ja korrektuuriga kokku mitte rohkem kui 2 tundi.
Elame infoühiskonnas - kuhu edasi?
Ma tean, mis olid Lennart Meri viimased sõnad. Ma tean, mida Mihhail Bulgakov tegelikult oma suurteosega „Meister ja Margarita“ öelda tahtis. Ma tean, mis kellaajal Kolumbuse ekspeditsioon märkas Uut Maailma. Ma tean, millised on ajas reisimise teoreetilised ning praktilised alused. Ma tean seda ja veel kõike muudki, kuid ükski neist teadmistest ei aita mul paremini sooritada käesolevat ülesannet. Ükski neist teadmistest mineviku kohta ei anna mulle mingit kindlat teadmist tuleviku kohta, on ainult spekulatsioonid, arvamused, tõenäolised tulemused. Inglise empirist David Hume õpetas, et fakt „päike on viimased neli miljardit aastat tõusnud idast“ ei anna meile õigust järeldada ega ka tõsikindlat teadmist, et päike ka homme idast tõuseb või et ta üldse tõuseb.Vastamaks teemas esitatud küsimusele on vaja kõigepealt jõuda selgusele selle paikapidavuses. Inimestele on alati meeldinud ja meeldib siiani ning ilmselt jääbki meeldima asjade silditamine, on olnud isegi õpetlasi, kes arvasid, et taoline sidistamine ning asjade mõtestamine ongi inimese tegelik ja tõeline eesmärk. Suure Prantsuse revolutsiooniga tuli nimetus keskaeg ajastule, mis juba 200 aastat tagasi lõppes. 19. sajandi tehnika ja teaduse arenguga kaasnes industriaalühiskonna nimetus. Peale Teist maailmasõda tunti, et tööstusaeg on läbi, kuid uuele ei osatud veel nime anda, sestsaadik olemegi elanud post-industriaalses ühiskonnas. Prausti poolt kirjapandud ning maailmakuulsaks tehtud viis infoühiskonna tunnust on need, mille alusel täna ühe või teise riigi infoühiskonnas olemist või mitte olemist mõõdetakse. Hakkamata neid siinkohal üle kordama, väidan, et mitte ükski riik veel vähem siis maailm või mõni kultuuriruum tervikuna ei vasta kõigile viiele tunnusele täielikult. Kui aus olla siis vaevalt, et vähemalt ükski neist terviklikult täidetud on.
Kuid sellegi poolest räägitakse infoühiskonnast ja selle poole liikumisest ning Eestil on isegi riiklikul tasandil vastu võetud arengukava. Isegi kui me ei elagi veel infoühiskonnas, siis liigume edasi siiski ja küsimus „kuhu?“ on jätkuvalt õhus. Ajaloo korduva loomuse kohta on öeldud ning jäädakse ütlema (sest see käib tema korduva loomu juurde) erinevat tabavaid aforisme (näiteks ameerika tuntud teletegija Ted Turner „History keeps repeating itself. That's the only thing wrong with it.“) ja tõenäoliselt on neil kõigil rohkem või vähem õigus. Seega ehk tuleks meil otsida vastust küsimusele „kuhu edasi?“ minevikust. Juureldes ja arutledes selle üle, mis on olnud, suudame ehk luua selge visiooni sellest, mis võiks tulevikus juhtuda ning kuhu suunas peaksime püüdlema.
Kuid palju olulisem küsimus kui „kuhu?“ on minu seisukohalt küsimus „miks?“. Esiteks miks ma peaksin üldse mingi suuna võtma, miks peaksin ma mingi sihi poole püüdlema. Teiseks miks ma peaksin üldse olema huvitatud muretsema asjade pärast, mis tulevad pikka aega peale minu surma? Mõeldes suurel skaalal ja võttes homo sapiensi kui liigi eksisteerimisaja võrdseks ühe päevaga, oleks keskmine inimese eluiga kolm minutit. Mõelge nüüd ise, kui teie eluiga oleks vaid kolm minutit, kas te siis vaevuksite mõtlema sellele, mis saab tunni pärast või te mõtleks sellele, kuidas oma kolm minutit võimalikult mugavalt läbi saata. Ärge tulge mulle siinkohal rääkima mingist kohustusest tulevaste põlvede ees. Mida nemad kunagi minu heaks on teinud? Aga minu heaks tehti minevikus ja nüüd on minu kord võlga tasuda? Kui nii siis ma parem tasuks oma võlga neile, kes tegid, mitte neile, kelle vanemad pole veel sündinudki. Pealegi kas ma palusin midagi enda heaks teha?
Tulevik ning sellega kaasnevad muutused või vastupidi muutuste puudumine tuleb ise, seda pole vaja ning ei tohigi forsseerida ja kunstlikult tekitada. Praegu laialt levinud demokraatlik riigivorm on ilmselt kõige produktiivsem ja parem, mis inimene on seni välja mõelnud, kuid see ei tähenda, et kui keegi oleks püüdnud samu põhimõtteid Karl Suure riigis sisse viia, oleks Frangi riigist saanud valgustav ja teed rajav ühiskond kogu ülejäänud maailmale ja kogu „pime keskaeg“ oleks jäänud olemata. Tolle aja inimesed polnud selleks veel valmis, seega nad ka ei tulnud selliste põhimõtete peale ja realiseerisid rahus monarhiat ja orjandust, mis tundusid tol ajal täiesti loomulike praktikatena.
Kui võtta taas kord ette Prausti viis infoühiskonna tunnust ning need täpipealt praeguses maailmas ellu viia, siis leiduks ilmselt vähe inimesi, kui üldse, kes arvaksid, et sealt on veel kuhugi edasi minna. Et nüüd olemegi saavutanud oma arengu tipu ning miljoniaastane õitsengu ja rahu aeg on sündinud. Seda kuni järgmine geniaalne hull diktaator või majanduskrahh maailma asjade seisu peapeale pööraks ning hoopis järgmisele olukorrale teed annaks. Iga ajastu inimesed arvavad, et nad on viimased ja et edasi polegi suurt enam areneda. Kuid see on täna, oodake homseni ja siis näete, mida ma mõtlen.
järelsõnaks: tänaseks on kirjas "ametlik" tulemus 76 punkti, mis tundub üsna mõistlik sellise teksti eest.
[ 1 ütlemine ] ( 362 klikki ) | püsilink Jaga
pühapäev, 23 aprill 2006, 23:58 - ülejäänud teema
Elas üks poiss, kes oli samapalju enesekeskne kui ta oli sõnaosav. Kuna ta alati kõike ainult enda pärast tegi, isegi kui jättis mulje, et on hoopiski ennast ohverdav, oli tal tavaliselt kõik olemas, mida üks poiss võiks elult tahta. Sellegi poolest ta polnud täielikult ei õnnelik ega rahul, sest tundis, et ta ei tea kes ta tegelikult on. Pidevalt üht ja teist proovides ei saanud ta kunagi seda päris õiget omaenese tunnetust kätte. Veelgi enam: ta oli oma enese hirmude ohver, kartes pidevalt kõike ja kõiki, nii asju mida on mõtet karta ja asju mis ainult tema elava kujutlusvõime tulemid. Aga ükski neist asjadest polnud tema tegelik probleem. Sest ta ei teadnud, et kõik inimesed, keda ta oli enda huvides ära kasutanud, olid kursis sellega, kes ta tegelikult on ning ei pidanud temast üldse lugu, rääkimata tema sõber olemisest. Petja oli saanud ise petetud.[ 28 ütlemist ] ( 662 klikki ) | püsilink Jaga
laupäev, 22 aprill 2006, 21:35 - foto teema, elu teema
Kui teema juba selle peale läks - see oleks siis minu taevas*Kirjandit kirjutan vist alles esmaspäeval. Täna + eile läks/läheb maagiamängu tähe all. Koht oli küll napilt neljas, aga selle eest olen nüüd uhkelt sellise kaardi omanik, mille hetke turuhind on ~600 krooni.
* - jätkuvalt mõtlen ma taevast kui üldmõistet, mitte toda kristliku taevast.
[ 4 ütlemist ] ( 300 klikki ) | püsilink Jaga
reede, 21 aprill 2006, 20:55 - foto teema, elu teema
Kui ma peaksin põrgut* kujutama, teeksin seda niiEsimene teema: kõik kohe ja kiirelt Raadio Pärnu kodulehele ja kuulama saadet Bändiproov. Mitte ainult, et tegemist on esimese korraliku audiolindistusega bändilt John Stuart Mill, vaid, et ka anda oma 5 punkti neile. Tõsiselt nagu.
Teine teema: täna on mul esimene vaba reede üle äärmiselt pika aja ning olen tegelikult natuke hädas selle mõistliku täitmisega.
Kolmas teema: tähelepanek ammusest ajast, aga kunagi pole olnud õigel ajal meeles kirjutada - Tartu on lippude linn. Üheski teises Eesti linnas pole ma näinud nii palju linna ning Eesti lippe lehvimas kui siin Tartus.
Neljas teema: tegin eksperimenti. Esimene pool läbitud edukalt. Jääme vaatama, mis edasi saab.
Viies teema: üks aeg tegin endale riiuli külge väikse fotokogu. Nüüd avastasin, et ühes pildis on auk sees, nagu oleks pastakaga läbi löödud või midagi. Heiko ei tea midagi [ning miks ta peakski midagi lõhkuma], Ingra ei tea midagi, mingit läbu pole olnud...lihtsalt tekkis mingi auk pilti.
* - Põrgu kui selline, põrgu kui üldnimetus, mitte see kristlik arusaam põrgust.
[ 2 ütlemist ] ( 306 klikki ) | püsilink Jaga
neljapäev, 20 aprill 2006, 12:09 - foto teema, filosoofia teema
Teinekord on hea, kui keegi sinu eest märkab looduse ja inimese koostöö tulemitÜks hetk kirjutasin pikemalt, sellest kuidas ajas reisimise praktilisel võimalikusel, muutuks kogu ruum täpselt nii palju kordi suuremaks, kui palju ajahetki ta on eksisteerinud.
Sest kui praegu ma võin mööda ruumi kolme mõõdet ringi liikuda ja sedasi oma asukohta vahetada, siis ajasreisimise puhul saaksin ka ilma pikkus, laius ja sügavus mõõdet kasutamata teise kohta minna. Sarnaselt Douglas Adamsi raamatus olnud momendile, kus kästi [vis oli see Zaphod] laeval viia end lähimasse kohta sööma, milleks oli Universiumi Lõpu restoran, mis asus täpselt samas kohas, ainult et palju palju aega edasi.
Filmis Cube Zero [mis iseenesest on võrdeliselt kehv film, kui esimene osagi] leiavad tegelased end hüperkuubi ehk tesserakti(?) [inglise keeles tesseract seest, mis on neljamõõtmeline geomeetriline kujund. Mis on tavalise kuubiga samas suhtes nagu on tavaline kuup suhtes ruuduga.
Seal ringi seigeldes kogevad nad aega ühe ruumi mõõtmena, nad kohtuvad iseendite mitmete versioonidega erinevatest aegadest, leiavad aastaid kõdunenud laipu alles surnud inimestest ja igasuguseid muid veidrusi, mida suudate ajas liikumisega ettekujutada.
Üldiselt käistletakse ruumi, milles elame, kolmemõõtmelisena ning vahel harva lisatakse sinna neljanda mõõtmena aeg, kuid teda koheldakse alati teise kategooria nähtusena. Mitte et ta oleks oma olemuselt kõrgem või madalam, vaid lihtsalt täiesti teine asi kui pikkus, laius või sügavus.
Mina aga väidan, et see pole nii. Eelkirjeldatud olukord, kus ajas reisimine muutis aja sisuliselt ruumi mõõtmeks, näitab, et ka praegu pole aeg midagi muud, kui ruumi mõõde, mida mööda lihtsalt osatakse vaid ühes suunas ja ühel kindlal kiirusel liikuda. Ka lendamist [ehk liikumist kujutletaval y-teljel] peeti pikka aega võimatuks, see ei tähendanud aga, et seda polnud olemas.
Seega oli Antiik-Kreeka esimestel filosoofidel [eelkõige Parmenidesel] õigus ning mingit liikumist tegelikult pole. Vibu nool vaid seisab lõpmatutes erinevates ajahetkedes paigal nagu matemaatiline sirge on lõpmatu hulga punktide kogum.
[ 2 ütlemist ] ( 155 klikki ) | püsilink Jaga
