kolmapäev, 12 august 2009, 19:33 - elu teema
Mis siis teisipäeval juhtus:Esiteks loengutest. Eetikas räägiti voorustest, mis oli päris hea loeng, sest sellist selget ja head ülevaadet voorustest polnud ma seni saanud. Poliitilises filosoofias oli kõne all õiglus, selle mõiste kahetine tähendus - õiglus õiguses ja õiglus ühiskonnas - ning veidikene Rawls-Nozick debatt.
Teadusfilosoofias oli jutuks Lakatos ning metafüüsika oli veidikene Aristotelese põhjustest kuid suurem osa ajast läks eelmises loengus tutvustatu kinnitamisele.
Päeval võtsin taas ette kesklinna, kuid seekord veidi organiseeritumalt. Algatuseks St. Stephani toomkirik ja selle tornis olev vaateplatvorm, mis oli 67 meetri kõrgusel (343 astet kitsast keerdtreppi). Siis Mozarti maja ning siis Albertina kunstimuuseum, mille esimeses saalis on suur kogu 20. sajandi alguse tähtkunstnike, nt. Monet, Renoir, Cézanne, Matisse, Picaso. Lisaks oli seal valik saksa kaasaegseid ning eriväljapanek "Body and Language", mis oli ühel ajal erootiline, naljakas ning huvitav. Viimaks viskasin pilgu Habsburgide eluruumidesse - väga lineraarne värk: kõik toad olid järjestikku mööda sirget joont ja uksed täpselt sama koha peal.
Õhtul oli eriloeng Christopher Dawsonist, kellel olid väga veidrad vaated ning härrasmees, kes neid esitas oli samavõrd veider ning ma polnud ainus, kes nii arvas. Õhtusöögiks õnnestus mul õppejõudude lauda kutsud saada ja istusin seal pea kella üheni (s.o. pea 5 tundi). Jutuks tuli väga palju erinevaid teemasid alates sellest progressist metafüüsikas ja filosoofias üldse, ad hominem argumendist, eelnevatest loengu teemadest, katoliiklusest ja nii edasi. Ühtlasi tuli välja, et kaheksast inimesest, kes laua taga istusid polnud vaid kaks katoliku usku (või vähemalt mulle tundub, et Roger Scruton pole usklik) ja paljud neist on tõsised tomistid.
[ võta sõna ] ( 199 klikki ) | püsilink Jaga
kolmapäev, 12 august 2009, 09:52 - elu teema
Põhjus, miks eilsest veel mingit juttu pole, on selles, et peale linnas turistitamist jõudsin täpselt õhtuseks seminariks tagasi, millele koheselt järgnes õhtusöök ja sealt lauast tõusin koos viimaste lahkujatega alles veidi enne kella üht.Vestlus oli päris äge ja omamoodi. Lisaks otsustas üks õppejõududest, et õpetab mind viskit jooma. Täpsemalt ja pikemalt ehk täna õhtul, koos siis tänaste seiklustega.
[ võta sõna ] ( 167 klikki ) | püsilink Jaga
teisipäev, 11 august 2009, 00:16 - filosoofia teema, elu teema
Esmaspäeva hommikEilne esialgne intuitsioon oli õige: kogu seltskond on hunnik slaave, st. venelased, armeenlased, ukrainlased, poolakad, lätlased, leedukad, slovakid, horvaadid, aserid. Kirjade järgi teine siinolev eestlane on (ja ütles enda kohta) ka venelane. Kohal on ka keegi neiu, kes nimekirja järgi taanlane, aga nime järgi ikkagi slaav on. Seega mina olen ainus skandinaavlane ja mitte ühtki lääne-eurooplast. (hiljem selgus, et neid pole siin põhimõtteliselt - sakslased, prantslased etc. ei saagi kandideerida)
Mu toanaaber paistab olevat veelgi suurem nohik kui mina, mis on ilmselt hea, sest mingit nalja- ja napsuvenda ma ei tahaks. Seni olen vaid ühe filosoofi leidnud, aga too teeb oma doktorit ka hoopis kommunikatsioonis, seega seis ei tundu väga hea.
Tohutult veider on see, et igal pool maja sees on sildid, et suitsetada ei tohi, mõni kord isegi kuni kolm tükki ühe ruumi peale. Vannitubade ja WC-de lambid on taimeriga, mis on üsna totakas - eile olin dušši all kui äkki läks pimedaks.
Esmaspäeva õhtu
Esiteks paar pisiasja vähemalt kaks head pilti jäid tegemata, sest mõte ja näpud ei liikunud piisavalt kiiresti ning üks pilt sai mitte kõige parem just samal põhjusel. Esiteks ei saanud pildile seda kuidas uhkes ülikonnas ärimees oma jalgrattaga hobusesitast läbi sõitis ja teiseks ei saanud pilti autost, millel kleeps tekstiga "Darwin loves you". Aga paar sõna siis sellest, mis täna juhtus.
Esiteks siis loengud, millest kaks esimest (Pakaluki eetika ja Scrutoni poliitiline filosoofia) olid päris head, eriti Pakaluki eetika, mis alustas tõsise inimese (sünonüümid tõsimeelne, siiras inimene) mõiste tutvustamisega, seejärel rääkis õnnelikkusest lähtudes tõsise inimese mõistest ning selgitas, miks eudaimonia ümber ütlemine kui õitseng või enese-teostus ei ole päris täpne, loeng lõppes tutvustades kiirelt Aristotelese argumenti selle kohta, kuidas saavutada õnnelikkust. Lisaks tegi ta kiire kõrvalmärkuse selle kohta, miks üldse antiik ajastu eetikat uurida ning mille poolest see kaasaegsest normatiivsest eetikast oluliselt erineb. Pakaluk tõmbas paralleeli loogikaga: kui Kant kirjutas oma esimese kriitika, siis andis ta seal mõista, et loogika on täiuslikult valmis ja lõpetatud teadus, Aristoteles oli teinud kõik, mis loogikas teha on, kuid tänu Fregele see kõik muutus ning tänapäevane situatsioon on hoopis teine loogika on kaugelt olemast valmis ja lõplik ning veel vähem on mingit ühist nägemust, mida kõik loogikud jagaksid. Kuni Valgustus ajani oli eetikas olnud samasugune suhtumine, viidates siinkohal MacIntyre'le, ja nüüd seda enam pole, see tundus talle huvitav ning klassikalise eetika uurimine peaks andma vastuse küsimusele miks see nii on.
Scrutoni plaan on rääkida liberalismi ja konservatismi vastaseisust või nagu ta õhtusöögi lauas ütles "I would want to try to explain why liberals want to shoot the conservatives and why the conservatives constantly forgive liberals for wanting to shoot them." Esimeses loengus võttis ta ette Prantsuse revolutsiooni ning jutustas toimunud sündmused ümber kolmel moel - andes traditsioonilise liberalistlikku vaate, traditsioonilise maksistlikku vaate (kuna liberalism on suures osas sotsialismi alla neelanud, siis pole marksism edaspidi käsitluse all) ja viimaks konservatislikku vaate. Lisaks tegi ta lühida ülevaate olulisematest ideedest ja mõtetest, mis olid seotud nt inimõigused, ühiskondlik leping, vabaduse ja võrdsuse vastasseis etc. See loeng meeldis seetõttu, et kuigi ma ei kuulnud peaaegu midagi, mida ma juba varem ei teadnud, siis oli see kõik pandud sellisesse formaati nagu ma polnud seda varem kunagi kohanud.
Väljakuulutatud Derri bioeetika osutus hoopis teadusfilosoofia ja bioeetika loenguks. Mis tähendas, et täna jutustas Derr eelmise sajandi algul aset leidnud Newtonliku füüsika kokku kukkumisest ja teistest arusaama teadusest drastiliselt muutnud sündmustest, sellest kuidas see kõik viis Popperi esile tõusmiseni ning kuidas Popper samuti pole rahulav ning viimaks tutvustas Kuhni ja tema vaateid. Kohati oli loeng veidi liialt kaootiline ja hüplik, mis tõttu oli raske jälgida, samuti vajas see kõige enam eelteadmisi loodusteadustest, mida mul paraku nii palju pole. Väga palju uut ma samuti seal ei kuulnud. Päeva lõpetanud metafüüsika loeng oli lausa kehv. Guarnizo alustas, viitega Aquniasele, et filosoofias pole oluline mitte niivõrd see, et mida täpselt üks või teine filosoof ütles, kuivõrd see, mida on võimalik ühe või teise küsimuse/probleemi kohta öelda, teiste sõnadega oli algus väga lootusrikas. Kuid pärast seda tuli lihtsalt loeng eel-sokratikutest just täpselt selliselt nagu ta ise ütles, et ta ei tee asju. Ehk mitte probleemi- vaid autoripõhiselt.
Lõuna ajal sai veidi loengutes, mis pidavat pärast CD peal meile kätte jagatavat, pooleli jäänud asju edasi arutatud ning veidi sotsialiseeritud, mis oli hea, sest filosoofilises mõttes pole mul seni ühtki stimuleerivat vestlust ühegi õpilasega olnud. Umbes kella 15:00 sõitsin linna ning olles kohale jõudnud ja Viini ülikooli ette maha istunud pidin tõdema, et kuigi mul oli nimekiri 19 vaatamisväärsusega (millest küll 6 küsimärgiga) siis puudus mul väga täpne ülevaade millises järjekorras ja kuidas ma neid külastan. Kaarti uurides avastasin, et kui hakkaksin palee poole minema jääks mitu kaardi peal esile tõstetud, kuid minu nimekirjast välja jäänud kohta tee peale, seega otsustasin, et jalutan siis neid erinevaid maju vaadates paleesse. Seega nägin ära Viini Ülikooli, raekoja, parlamendihoone, etnoloogia muuseumi ning palee hoovi. Peamine märksõna, mida kasutaksin, on suur. Mõned pildid tegin, kuid palju neist ei arva, sest minu jaoks on nad kõik piisavalt sarnased, et olles näinud üht, olen näinud neid kõiki. Palee hoovi (parki) jõudes lugesin kaarti valepidi pöörasin hoopis muuseumikvartali poole ja leidsin end loodusmuuseumi eest ja otsustasin siis seal ära käia.
Väljapanek algas erinevatest kivimitest, mineraalidest ja muust sellisest, mis iseenesest mulle mingit konkreetset huvi ei pakkunud, kuid mõned eksemplarid olid sellegipoolest väga ilusad ja huvitavad. Näiteks 36 kilone tükk kulda või erinevad graniidi mustri näidised. Järgmisena tulid meteoriidid ja siis Maa arengut ja praegust seisu puudutavad asjad. Siis igast fossiilid kuni dinosaurusteni välja ning siis inimestega seotud väljapanekud kiviajast alates, selles valdkonnas olid kahjuks viimased saalid kinni aga selle paksu täidi kuju, mis igas ajaloo õpikus on, nägin ära.
Teine korrus oli siis konkreetsemalt zoloogiale pühendatud. Molluskitest putukateni, roomajatest kaladeni, lindudest imetajateni. Minu jaoks kõige inmestavam asi oli see, et kugi mul üldiselt pole mingit öäk- või iu-reaktsiooni putukate ega konnadega seoses, siis kõik need eksemplarid erinevatest putukatest ja konnadest, kes olid suuremad kui kõik need, mida olin seni kohanud tekitasid tiba veidra tunde. Umbes nagu et need loomad ei tohiks üldsegi nii suured olla ja järelikult on neil midagi viga vms. Aga nagu arvata võib võttis selle suure maja läbi jalutamine (et mitte öelda läbi kappamine ega läbi vaatamine, sest neist ei teinud ma kummatki) päris mitu tundi. Seega väljudes pidin peagu koheselt tagasi minemisele mõtlema - tee peal jäi ette Beethoveni maja, Sigmund Freudi park ja Votivi kirik.
Õhtusöögi ajal istusin taaskord loengupidajatega sai täitsa head juttu räägitud. Guarnizo küsis päris palju asju filosoofia õppimise kohta ning mida inimesed Eestis Mart Laarist arvavad. Kuna Guarnizo on katoliku kiriku preester, siis ei suutnud ma vastupanna kiusatusele küsida temalt evolutsioonid ja inteligentse disaini kohta. Kuigi lõpuks ta mulle oma vastust ei andnudki, sest soovis olla hästi hoolikas, et täpselt välja joonistada, mis on see, mida mõlemad sildid tähistavad, siis paraku jäi mulle mulje, et ta püüab mingil moel oma usku parimal võimalikul viisil maailmaga sobitada ilma tegemata absurdseid väiteid, nagu võib id propagandistidelt kuulda. Oli üsna selge, et arutlus käik stiilis "looduses kohatavat keerukust ei saa seletada evolutsiooni abil ning sest sellel peab olema olnud looja, seega eksisteerib üliinimlik kõike teadev, kõikvõimas, ülimalt hea olend" ei ole tema jaoks rahuldav. Samas lubas ta näidata, kasutades metafüüsilisi argumente ja ilma viitamata ühelegi konkreetsele teoloogiale, et iga teoloogia, mis postuleerib rohkem kui ühe jumala, mis postuleerib, et jumal on kurjuse allikas ja/või mis postuleerib, et jumal on osa maailmas, on täiesti kindlasti vale. Muu hulgas esitas ta mulle väljakutse esitada rahuldav vastus id inimeste küsimustele või siis vähemalt näidata kuidas nende küsimused on mõttetud.
[ võta sõna ] ( 168 klikki ) | püsilink Jaga
pühapäev, 9 august 2009, 16:44 - elu teema
Peale umbes 13 tundi sõidus olemist jõudsin viimaks kohale. Suutsin leida ühe koha, kus on wifi ja saan veidi jutustada.Kogu ettevõtmine algas tegelikult juba pihta eile õhtul, kui läksin Rocki klubisse Danieli sünnipäevale, mis oli igati vahva ja mul oli kahju, et ei saanud peale kontserdit edasi jääda. Ära tasuks märkimist esitatud palad "Pärnumaa" ja "Another Way to Die".
Umbes ühe ajal jalutasin koju, istusime nii sama ja vaatasime telekat. Kaks midagi kõmpisin bussijaama ja läksin kella kolmese bussi peale - enne tegin aga Statoilis ühe kiire Frankfurteri. Bussis tukastasin veidi ning jälgisin seda kuidas väljas sujuvalt valgeks läks.
Tallinnas tegin kiirelt check-in'i ja läksin väravatest läbi. Kõht tundus veider ning otsustasin ühe väikse pitsalõigu süüa, sest see oli ainus asi, mis ei tundunud meeletult kallis. Lend Amsterdami oli väga meeldiv, sest ei tõusmisel ega maandumisel ei tapnud rõhu muutus kõrvu ära nagu tavaliselt.
Amsterdamis sattusin hetkeks segadusse selle osas kus ma check-in'i peaksin tegema. Otsustasin teha midagi väga mitte mehelikku ja küsida abi infolauast, sealt suunati mind mingisse letti, kust suunati mind edasi järgmisesse letti, kust öeldi mulle, et tõenäoliselt on check-in hoopis väravas.
Väravasse oli pikk maa ja seega pidin vahepeal ühe õuna ostma. Aja parajaks tegemiseks toksisin natukene arvutil. Enne kui lennukile läksin, tundsin et kõht on veider ning otsustasin igaks juhuks ühe pontšiku süüa. Hea uudis oli see, et lennukis anti võileiba ning õlut. Võileib oli mingi eriti suure hunniku mädarõikaga, aga see oli huvitav.
Viini jõudes soetasin koheselt küll õige rongipileti, see tähendab siis selle, mis maksab 3.60 ja mitte 9.00 EUR ja viib ikka samasse kohta, aga magasin esimese rongi maha ja seega pidin üksjagu passima. Linna jõudes oli edasine lihtne, sest metrooskeemid on suurlinnades sama süsteemiga ja ette antud juhised olid väga täpsed. Eestlaste kohtamise limiit sai jõudsalt juba lennujaamas täis, sest seal oli keegi seltskond noori, kes ilmselt kuhugi matkama läksid.
Nii palju kui trammi aknast linna paistis oli see väga Berliini sarnane, ilmselt aitasid saksakeelsed sildid ja tänavanimed sellele kaasa.
Loss kuhu siis lõpuks saabusin on aga tohutu. Oma tuba jagab kellegi ungarlasega. Esmapilgul paistab, et enamik seltskonda on ida- ja kesk-eurooplased, mis on veidi mitte-kõige-parem. Aga elame üle. Kuuldavasti pidi üks teine eestlane veel olema. Programmi kuni kella 8ni pole, seega passin niisama. Päevakava on üsna hea - hommikul 9 kuni 13:30 on loengud, kokku 4 tükki, edasi tuleb vaba aeg kuni õhtuse aruteluni, mis on kell 19:00, mis peale õhtusööki saab pole selge, aga aiman, et linna tagasi minna ei tohi/saa.
Kuna seni olen teinud vaid kaks pilti, siis neid hetkel ei jaga.
[ 1 ütlemine ] ( 172 klikki ) | püsilink Jaga
reede, 7 august 2009, 11:26 - elu teema
Pühapäeval lendan välja ja ülejärgmisel esmaspäeval saabun tagasi. Aega veedan siin. Tuntuim nimi, kes kohale tuleb, on ilmselt Roger Scruton.Tõenäoliselt saab jooksvalt nii pilte kui juttu.
[ 2 ütlemist ] ( 218 klikki ) | püsilink Jaga
