teisipäev, 17 november 2009, 13:44 - filosoofia teema
Sattusin eile vaatama filmi Spy Factory. Filmi lõpu osas tõstatati probleem, et kui NSA kuulab pealt Ameerika kodanike mobiilikõnesid, siis on tegu jõhkra privaatsuse rikkumisega ja see, nagu ka Martin Coheni raamat 101 Ethical Dilemmas, pani mind mõtlema täpselt sama asja üle - mis see on, mida me privaatsuses nii väga väärtustame ning miks meile selline pealtkuulamine tegelikult halvana tundub?Kujutlege, et ühel maikuu lõunal astub Kristel, kes töötab Tartu linnavalitsuses ametnikuna, Raekoja uksest välja ja jalutab otse joones Kuuma Tassi välikohvikusse. Kristel, jõudnud kohvikusse, istub seal lauda, kus juba keegi härrasmees teda ootab ja kellele ta ulatab mõned paberid, mis tal seni käes olid olnud. Paari minuti pärast tüdruk tõuseb lauast ja läheb tagasi Raekotta.
Kuna on mõnus maikuu päev ja tegevus toimub Tartu kesklinnas, siis on selge, et Kristelit ja toda härrasmeest võisid näha kümned, kui mitte sajad inimesed, kes just sobival hetkel mööda sattusid jalutama. Aga seda vaevalt peaks keegi oma privaatsuse rikkumiseks.
Aga kujutlegem nüüd, et samal ajal, kui eelpool kirjeldatud sündmused aset leidsid, istub Suudlevate Tudengite välikohvikus Indrek, kes oma lõunat ootab. Juhuslikult jääb Kristel Indrekule silma ja kuna talle tüdruku välimus meeldib, siis ta jääb teda vaatama ning näeb kogu kohtumist pealt algusest lõpuni. Aga vaevalt seegi meile kellelegi jõhkra privaatsuse rikkumisena tunduks, sest ei erine see ju suurt sellest, mida eelpool mainitud möödakõndijad võisid näha. Enamgi veel Indrek ei tunne ega tea Kristelit ega toda härrasmeest ning samuti ei tea Kristel ega härrasmees Indrekut.
Kujutlege nüüd aga veelgi, et Raekoja platsi ja Küüni tänava nurgal asuva maja kolmanda korruse korteris on Hannes, kes töötab Kaitsepolitseis. Hannes teab väga hästi kes Kristel ja too härrasmees on ning ta jälgib nende kohtumist suure huviga, sest see on tugev asitõend käimasolevas uurimises seoses korruptsiooniga Tartu linnavalitsuses.
On selge, et väliselt ei erine see, mida tegi Hannes, ja see, mida tegi Indrek, - mõlemad vaatasid pealt üht ja sama sündmust. Olles mõlemad tunnistajaks täpselt sama paljule informatsioonile. Ometigi võib meile tunduda, et see, mida Hannes teeb on privaatsuse rikkumine.
Mis siis on see, mis eristab üht tegu teisest? Kas see on sihilikkus, mis puudub Indreku tegudes, kuid on olemas Hannese tegudes? Või on selleks miski muu?
Mulle tundub, et määravateks faktoriteks (i) milline on tegu vaadelnud ja tegu sooritanud isiku omavaheline suhe ning (ii) milline on vaatleja võime saadud informatsioniga tegutsejat edaspidi mõjutada. Siinkohal tuleks ära märkida, et esimene faktor mõjutab suuresti teist faktorit.
Kui keegi NSA analüütik, kes ei tea mitte midagi minust ja kellest ei tea mina mitte midagi ja kes mind mitte kunagi ei kohta ja keda mina kunagi ei kohta, kuulab pealt kuidas ma arutan oma sõbraga, mis kell õhtul pubisse minna, siis mis minul sellest?
Kuid kontvõõras olemine pole ainus oluline faktor, sest kui keegi kontvõõras näiteks filmib kuidas ma joobes olles selles pubis õhtul tantsin ja hiljem selle video internetti üleslaeb, võib mul väga piinlikk olla. Samas kui jääksin tema filmi peale normaalselt ei omaks see informatsioon hoopiski seda kaalu.
Seega Indrek ei riku privaatsust, sest ta ei oma mingit suhet Kristeliga ega saa omandatud infot kuidagi kasutada. Hannes aga rikub, sest tal on nii suhe Kristeliga (olgugi et ühepoolne) kui ka omab võimet selle infoga Kristelit mõjutada.
[ 6 ütlemist ] ( 555 klikki ) | püsilink Jaga
neljapäev, 12 november 2009, 17:37 - filosoofia teema, elu teema, blogi teema
Kindlasti mitte tähtsuse järjekorras:Tegin endale Twitteri konto. Aga mitte selleks et ise siristama hakata, vähemalt mitte veel. Tegin selle, et saaks teisi siristajaid järgida. Selles osas on Twitter kehvem kui iga suvaline blogimootor, et pead regama, et teisi lugeda. Samas on Twitter parem kui iga suvaline blogimootor, sest lugemisnimekirja koostamine on lihtsam - kõik vajalik info on ilusti olemas.
Nägin üht noormeest vaatamas South Parki ülikooli raamatukogus, kasutades selleks kohalikku avalikku arvutit. "Hea" mõtlesin oma ette, vähemalt pole ma ainus, kes sellisele asjale on mõelnud. Järgmine kord kui sinna lähen, võtan ilmselt kõrvaklapid kaasa.
Ja kui jutt juba raamatukogu peale läks, siis kui kellelgi õnnestub leida ja mulle edastada kas digitaalsel kujul või paberkandjal Gaus, G.F. (1995) The Rational, the Reasonable and Justification - Journal of Political Philosophy. Vol 3 (Issue 3). pp 234-258 ja ja terve San Diego Law Review (1993). Vol. 30 (Issue 4). Siis oleksin ma väga tänulik - nagu selgub on Tartu Ülikoolil juurdepääs esimesele ajakirjale vaid kuni aastani 1996, teist ajakirja ei paista üldse internetis kättesaadaval olevat.
[ 2 ütlemist ] ( 337 klikki ) | püsilink Jaga
laupäev, 7 november 2009, 19:40 - foto teema, ülikooli teema
[ 5 ütlemist ] ( 275 klikki ) | püsilink Jaga
kolmapäev, 4 november 2009, 16:22 - ülejäänud teema, ülikooli teema
Tartu Ülikooli filosoofia osakond otsib uue filosoofiateemalise veebiportaali jaoks sobivaid illustratsioone. Kuna portaali nimeks saab Thales, siis on ka võistluse teemaks Thales erinevates tegevustes ja situatsioonides: Thales loeb, Thales kirjutab, Thales arvuti taga, Thales peab loengut, Thales on segaduses, Thalesel tuleb hea mõte jne. Reeglid:
1. Konkursil võivad osaleda kõik, kel selleks vähegi soovi ja joonistamisoskusi (v.a. ˛ürii liikmed ja nende vahetud perekonnaliikmed).
2. Illustratsioonid on oodatud nii paberil kui digitaalkujul .jpg või .pdf formaadis (mida suurema resolutsiooniga, seda parem).
3. Konkursitöö peab koosnema vähemalt kahest joonistusest, millest üks kujutab Thalest profiilis ning teine otsevaates.
4. Konkursitööd tuleks saata aadressil cohnitz [at] ut.ee või tuua filosoofia osakonna koordinaatori kätte aadressil Lossi 3-234.
5. Tööde esitamise tähtaeg on 25. november 2009.
6. Parima töö valib välja kolmeliikmeline ˛ürii, kuhu kuuluvad veebiportaali meeskonna ja filosoofia osakonna esindajad.
7. Parima töö autor saab auhinnaks raamatu „Logicomix“, mis kujutab koomiksivormis kaasaegse teoreetilise filosoofia sünnilugu Bertrand Russelliga peaosas (vt. lisainfot: http://www.logicomix.com/en/).
8. Sobiva töö leidmisel sõlmitakse autoriga leping tema töö kasutamiseks veebiportaalis ning ta saab ka vastavalt tasustatud.
[ võta sõna ] ( 190 klikki ) | püsilink Jaga
pühapäev, 1 november 2009, 13:29 - kultuuri teema
Iseenesest ei tundu ilmselt paljudele see kuigi uudne ütlus, aga aru saame sellest vist kõik ise moodi. Mina tahaks täna juhtida tähelepanu ühele tõsiasjale, mida märkasin juba kunagi ammu (nii kümme aastat tagasi) ja mis vahepeal unustuse hõlma vajus, kuid nüüd taasa aktuaalseks muutus.Aastal 1997 tuli välja film Dante's Peak, kus teemaks oli vulkaanipurse ja sellega seotud katastroof, samal aastal tuli ka välja film Volcano, kus nagu nimigi vihjab, oli teemaks vulkaanipurse ja sellega seotud katastroof.
Aastal 1998 tuli välja animeeritud film A Bug's Life, kus teemaks sipelgad ja nende seiklused, samal aastal tuli ka välja animeetirud film Antz, kus nagu nimigi vihjab, oli teemaks sipelgad ja nende seiklused. Edasine pole vist enam väga raske? Samast aastast on veel paar Deep Impact ja Armageddon.
Teiste sõnadega väga väikeste vahedega tuli välja mitu filmi, mis põhimõtteliselt kasutasid sama teemat. Justkui oleks kellelgi Hollywoodis tulnud mõte, et "oh sellest saaks hea filmi", mille peale keegi teine ütles "oot, aga see on lausa nii hea mõte, et saaks isegi ju kaks filmi".
Paari viimase kuu jooksul on väga sarnaseid trende märganud. Esmalt tuleb pähe zombid raadios teema: Pontypool (2008), Dead Air (2009).
Siis surrogaatide teema: Gamer (2009), Surrogates (2009).
Siis turvameeste teema: Observe and Report (2009), Paul Blart: Mall Cop (2009).
Siis (pool)dokumentaalne sci-fi teema: District 9 (2009), Cloverfield (2008).
Siis islami terrorismi teema: Body of Lies (2008), Traitor (2008).
Siis halvaks läinud politseinike teema: Pride and Glory (2008), Righteous Kill (2008).
Siis mustkunstnike teema: The Prestige (2006), The Illusionist (2006).
Väga paljudel neil filmidel on ühised ka mitmed aspektid peale üldise teema, mõlemad mustkunstnike filmid leiavad aset enam-vähem samal ajal. Mõlemas surrogaadi filmis on seksika blondi keha taga paks inetu mees, rääkimata siis sellest, et kogu asja taga on miski firma ja eesmärk on see maha lõhkuda. Mõlemas politseiniku filmis on olulisel kohal halvaks läinud ja heaks jäänud politseiniku omavaheline sõprus. Mõlemas turvamehe filmis on peategelastel probleeme kehakaaluga ja politseisse saamisega. Ja nii edasi, detailsemal võrdlusel leiaks ilmselt palju rohkem ühiseid detaile.
Point aga ongi selles, et kuna filmi on niivõrd väikse ajalise vahega välja tulnud, siis on peaegu välistatud see, et nad oleks midagi üksteiste pealt maha teinud, mis tähendab, et "kokkumäng" pidi olemas olema juba varem.
[ 1 ütlemine ] ( 139 klikki ) | püsilink Jaga
