esmaspäev, 29 juuni 2009, 09:02
Alustuseks siis pealkirjast. Omal ajal ajateenistuses räägiti meile sellist juttu, et väikse Eesti lipukese koos kirjaga Estonia saavad need kaitseväelased, kes on missionil käinud, et nad siis selle oma vormi varrukale õmmelda saaksid. Meile anti koos muu varustusega välivorm, millel too lipp juba küljes oli. Kuna meil lipp varukal ning lipu saavad vaid need, kes missioonil, siis sellest järeldasimegi, et eks see mis me seal tegime oligi missioon. Pealegi saime selle eest ju korralikku palka (see, kas tolles viimases lauses ka irooniat oli, selgub alles lähipäevil, sest ma pole seda raha veel tegelikult näinud).Kohe alguses võib ära öelda, selle et meeldivaks üllatuseks kujunes tõsiasi, et algselt väljakuulutatud 10 päeva asemel (12.06 kuni 21.06) pidin õppekogunemisel veetma siiski vaid 9. Samal ajal mitte meeldivaks ega üllatavaks kujunes tõsiasi, et õppekogunemine oli üsna selline nagu olin kuulnud. Teiste sõnadega võiks kogu selle nädala ja natukese jooksul toimunu võtta kokku ühe lausega: läksime kohale ja hakkasime ootama.
Kõige üldisemalt muidugi ootasime seda, millal sealt uuesti minema saaks. Konkreetsemalt ootasime näiteks järgnevaid asju: millal väravast sisse saab (kutse peal olnud 09:00 oli igati eksitav, sest veel 14:00 ajal oli inimesi värava taga), millal meile koht määratakse ja millal varustus antakse (mõni õnnetum sai neli-viis-kuus tundi seda oodata), millal meie kord lasta tuleb, millal vaenlane meie tegevusalas on, millal autod järgi tulevad, millal varustuse ära saaks anda jne.
All järgnev on nii sündmuste kirjeldus kui neid saatvad mõtted ja kommentaarid. Aja arvestus võib kohati sassis olla, sest ei kirjutanud märkmeid alati sel päeval kui sündmused juhtusid.
1. päev
Eelneval päeval leppisin kaasvõitleja Liiniga kokku, et ta tuleb mulle autoga järgi, hommikul vara on ta ilusasti kohal ning sõit võib alata. Jõuame umbes 8:40 kohale, pataljoni värava tagune meenutab mõnd suvist rahvaüritust. Palju tuttavaid nägusid, mitte nii palju tuttavaid nimesid, sest neid lihtsalt ei mäleta. Nagu juba mainisin, siis kell 09:00 ei juhtunud suurt midagi, seisime ikka sama moodi seal värava taga edasi. Kui kell oli veidi 10:00 läbi märkasin, et väikest viisi siiski minnakse järjest sisse ja mõtlesin samuti end läbi pressida.
Suurt muutust selline tegu aga ei toonud: värava taga ootamisest sai järgmises järjekorras ootamine, kus mul muuseas võeti ära nuga, mis oli ülesloetletud kutse peal olnud nimekirjas, kui kohustuslikult vajalik ese. Selle nimekirja kohta veel nii palju, ei niiti ega nõela ja saapahooldusvahendeid poleks tegelikult vaja olnud, sest need anti kohapealt, hea on, et tegu üldvajalike asjadega ning nende soetamine polnud täielik raiskamine. Peale seda siis kontrolliti, kes ma olen ja millisesse kompaniisse ma peaksin kuuluma - minu nime aga polegi üldse kirjas! Mingi suvaga pandi kiirelt lihtsalt B-kompanii kirja.
Seisan järgmises järekorras ja täidan mingit ankeeti, kell on juba 10:30. Jõuan viimaks B-kompanii lauda ja ega sealgi mu nime kirjas pole. Saan hoopis ühe kommi ja öeldakse, et teie olete nüüd reservis ja minge oodake seal ruumis. Hetkeks käib peast läbi mõte - äkki saab koju või äkki oleks pääsenud kui poleks üldse tulnud. Nii 11 ajal võtan siis oote alal istet, tegu on suure 250kohalise auditooriumiga kuhu kogutakse kõik need, kelle nime pole kirjas, keda tipphetkel on pea pool saali täit (mis on peaaegu terve jalaväe kompanii).
Kell saab juba 12:30 ning inimesi tuleb juurde ja juurde, ühed muutuvad juba rahutuks, sest suitsu ei saa teha, teised sest kõht hakkab tühjaks minema. Mina saan vähemalt istuda ja raamatut lugeda. Mis aga tegelikult edasi saab ei tea keegi. Ühel hetkel muutub kogu see ootamine parajaks farsiks: auditooriumis istuvad reservväelased moodustavad justkui publiku, kes vaatavad ruumi eesosas etendatavat lavastust, kus iga uus tulija on kas kohmetu, üliasjalik või humorist.
Tunni möödudes saab selgust: meie oleme need, kes on üle, ja koju me ei saa, vaid meid pannakse sinna kust on puudu või kuhu mahub. Möödub järgmine tund ja üks mees siiski saab koju, kui ta saalist lahkub on näha kuidas ta tugevalt punastab ning kostub nõrka aplausi.
Kui ükskord tühjade kohtade komplekteerimine pihta hakkab saab tõsist huumorit: erialalt kuulipildurist saab snaiper, autojuhist saab miinipilduja laadur ja muud sellist. Peale kuut ja poolt tundi kõlab lõpuks üks amet, mis tundub minu tegelikule erialale piisavalt lähedane - minust saab miinipilduja arvestaja. Saan siis oma korralikud paberid kätte ja...hakkan ootama kuni buss meid varustuse juurde viib. See on siis kõik juba peale kella 18:00 ja ma pole hommikust saati midagi söönud.
Laos öeldakse mulle, et 180 pikkusele enam varustust pole. Võin valida kas 176 või 182, võtan viimase, kuid selle vöö ümbermõõt on hea 10 sentimeetrit suurem. Saapad on ka üpris ebamugavad. Jagatakse välja mõttetult suur hunnik varustust (sh. nt. talvine maskeerimis vorm). Ajan siis kõik vajaliku selga, tsiviil asjad kotti, saan veel oma relva ja asun rakmeid komplekteerima. Vähemalt on seekord Eesti varustus ja ei pea nende Rootsi käkkidega jändama. Kell 19:00 või nii olen oma asjadega valmis ja saan veidi süüa ja juua. Selgub, et kompanii valik oli mul õnnestunud rühmas on üksjagu tuttavaid Pärnust (sh. rms Saare ja kpr Lumiste).
Järgmine tegevus on ootamine. Kell 23:00 otsustatakse, et nüüd on hea aeg kompanii kokkuvõtta, meid tervitada ja metsa sõita. Selgub aga, et üks mees on juba seal samas platsil kiivri ära kaotanud! Kell on juba laupäev kui ükskord sõitma hakkame. Õnneks pääsen patrulli minemast, sest magan juhtkonna telgis, kus endale mobiili valgel aset ehitades näen, et kell on 01:30 kui magamiskoti luku sulgen.
2. päev
Äratus on kell 06:00. Kuna meil piiritust pole, siis tuleb oma kuivtoidu pakikesest näksida kõike seda, mis sooja vett ei vaja. Passime koos teise arvestajaga pea kell 09:00ni kuni viimaks tuleb üks auto ja meid õppetööle viib. Seal siis kolme rühma vanem-arvestajad teevad kiire koolituse meile noorem-arvestajatele, kuidas see kõik käib. Selgub, et esi on suhteliselt lihtne ja päris kiirelt tekib pilt, kuidas kõik sõjategevuses välja näeb.
Ehk siis: jalaväe rühmaülem (näiteks) märkab vastast maastikul ning ütleb tulejuhile, et tahab nende peale tuld tellida; tulejuht mõõdab/arvutab/hindab vastase asukoha kaardil ning edastab andmed arvestajatele, kes mõõdavad/arvutavad välja millises suunas ja kõrguses peavad miinipilduja torud olema, et tuli õigesse kohta jõuaks. Tegevus on seda võrd lihtsam, et põhiliseks tööriistaks on miski, mida kutsutakse saapaks ja mis natukene arvutuslükatit meenutab, seega pole muud vaja kui lihtsalt liikuvaid osi veidi libistada ja numbrid maha lugeda.
Pataljonis loengul olemisel on tugevad plussid: esiteks saab korralikus WCs käia ja teiseks saab korraliku kolme käigulise lõuna. Peale seda viiakse meid tagasi metsa, kus teised on vahepeal oma relvad sisse lasknud ning peale mõistlikku ootamisaega kamandatakse meidki lasketiiru tegema laskeharjutust A1 (lamades 30m) ja A3 (lamades 100m). Nende käigus leiab kinnitust minu uskumus, et kui olukord nõuaks, siis inimest maha lasta ma ei suudaks - ei saaks talle lihtsalt pihta ja kõik. Täristan siis oma 3+3+3+5 padrunit ära, lasen oma sihikut veidi kruttida ja lähen tagasi laagrisse ootama aega, mil me Tapale sõidame.
Mõne aja pärast tuleb sõna, et Tapale läheme homme, aga selle asemel teeme hoopis vihmase ilmaga veidi õppetööd. Kõik leiavad, et see oli ülihalb mõte, kuid hiljem selgub, et tegelikult päris hea, sest siis on meil järgmine päev vähem teha. Kuna meil kahe peale vaid üks täiskomplektne arvestuslaud oli, piirdusid minu kohustused vaid tulekäskude kirjutamisega, ehk olin taaskord olulise meeskonna kõige vähem olulisem liige, nagu ajateenistuse ajalgi. Kui see tehtud jõuame tagasi laagrisse, kus kogu soe toit on sujuvalt ära söödud ja meile jäävad vaid riismed. Lisaks on sääsed äärmiselt tüütud ja käe nahk juba hakkab lagunema.
Hakkasime siis juba rahulikult magama minema, kui 23:30 ajal siiski kogu kompanii korra uuesti rivvi aeti - viimased mehed sellest reservi pundist jõudsid kohale. Kõige parem selle juures oli muidugi see, et meie rühma ei määratud neist ühtki, mis tähendab, et läksime sinna lihtsalt vaatama, kuidas teised rühmad said mehi juurde. Väga mõttekas. Aga kuidagi on ju vaja tekitada 20tunnised päevad. Korraldus venib igati, lisaks on nii palju erinevaid inimesi, kes tahavad nii palju erinevaid asju, et lihtsalt tuleb uneaega lühendada.
3. päev
Äratus on seekord eriti vara, täpsemalt siis 3:00, sest kompaniiveebel leiab, et enne Tapale minekut on vaja teha varustuse kontroll ja küsida, kas on kaebusi. Kurdan talle oma saabaste kohta, mis on tõsiselt piinavad jalgadele - lubatakse uusi, aga neid ma kunagi ei näegi. Millalgi 4-5 ajal aetakse autod kolonni ning algab sõit Tapa poole. Kaitseväe kolonn liigub alati aeglasemalt kui tavaline sõiduauto seega sõidame seda maad päris pikalt - saab magada ja raamatut lugeda, kokku oleme rännakus ligi 10 tundi, sest vahepeal peab autosid tankima.
Kohale jõudes teeme kiirelt väikse väljaõppe ohutustehika ja sihtimise alal, mis puudutab ainult relvameeskondi. Järelikult passin niisama ja saan varakult magama. Umbes sel ajal hakkab ilm ära pöörama ning T-särgile ja välivormi jakile tuleb vihma jope juurde lisada, mitte et sajaks, aga tuul on külm. Lisaks hakkab mulle tunduma, et vanem-arvestaja näeb välja natukene nagu Dolph Lundgren. Öösel olen esimest korda nende õppuste ajal patrullis.
4. päev
Hommikul ärkame, teeme oma kiire rutiini ning asume ootele. Tunni paari pärast, nii umbes kell 09:00, võetakse meid rivvi ja öeldakse, et täna on siis lahinglaskmine, kuid selleks on vaja miine, kuna miinid tulevad kell X, siis peame nii kaua ootama. Ei ole enam eriti üllatav.
Ilm on vahepeal eriti kehvaks läinud: mul on seljas t-särk, kampsun, kilejope ja välivormi jakk ning käes on talve kindad. Mõned mehed on julgelt talvise välivormi selga tõmmanud. Hea on muidugi see, et õnneks on toimunud teatud kohanemine nii ootamise kui kaitseväe elu osas üldiselt.
Eile vestlesin kpr Lumistega kaitseväes karjääri tegemisest, sellest et meil mõlemal ühel hetkel oli justkui see mõte ja sellest mida see endaga kaasa tooks ja nii edasi. Naljakas oli aga see, et hiljem leidsin end automaatselt seda kõike seostama ohvitser olemisega - isegi korraks ei välgatanud mõte olla allohvitser, mõni äss sõjardist veebel või midagi. Ühesõnaga koheselt mõtlesin suurima võimaliku tulemuse peale.
Teadmatu arv tunde edasi läheb meie rühm viimaks laskma. See üritus on paras farss - me kasutame A-kompanii miinipilduja rühma relvi, st meie mehed lihtsalt jalutavad kohale ja kukuvad laskma. Veelgi enam, me kasutame isegi A-kompanii arvestuslauda, mis tähendab, et me ei pea ise sihtmärke peale joonistama ega arcestuslauda ettevalmistama. Mulle antakse isegi kätte leht, kus kõik eelnevad tulekäsud peal - seega võiksin põhimõtteliselt kõik lihtsalt maha lugeda.
Kuna arvestada polnud eriti vaja, siis hakkasid mõtted rändama ja arutlesin, et kui kaitsevägi väljastab meile kogu vajaliku riietuse sh aluspesu, siis kas naissoost kaitseväelased saavad samuti kogu vajaliku riietuse sh aluspesu või tuleb neil olla isikliku pesuga? Või on nad samade roheliste bokseritega, mis meie ja ilma rinnahoidjateta?
Nii umbes kaks tundi hiljem saame lastud (olgugi, et korra tuli väike viga sisse ning kolmas relv lasi kaks korda hetkel, mil pidi hoopis esimene relv laskma ning mõned inimesed said üsna vihaseks) ning suundume tagasi laagrisse, et C-kompanii miinipilduja rühm saaks omad miinid samuti ära lasta. Ehk me ärkasime kell 06:00 hommikul selleks, et kaks tundi miine lasta ja siis tagasi Võrru tiksuda autos.
Õhtuks avastan, et väiksest praost saapa ja talla vahel on saanud midagi, mis meenutab kastanjetti ehk terve tald tuli lihtsalt saapa küljest lahti (ja ma polnud ainus, kel see juhtus). Mis tähendab, et ülejäänud õppused olen kummikutega, mis polegi kõige hullem, sest ilm on niikuinii koguaeg selline, et kohe-kohe hakkab sadama ja temperatuur on teise kümne alguses.
5. päev
See oli see päev, mis oli mõeldud, siis kompanii koostöö harjutamiseks, et järgmistel päevadel pataljoni koosseisus sõda pidada. Meie kui miinipildujate jaoks tähendas see, et istusime vaenlasest kilomeetreid eemal ja tegime tuletoetust, minu kui arvestaja jaoks tähendas see, et istusin autos ja kritseldasin millimeeterpaberi peale ja vahelduseks edastasin tulekäske, mida vanem-arvestaja oli välja arvestanud.
Õhtuks oli kogu seltskond juba nii laisaks ja osavõtmatuks muutunud, et kui rühmavanem (kes muide oli väga pädev ja sümpaatne rühmavanem ning kellest mul kohati seetõttu kahju oli, sest tema pidi kogu selle jama sees igast asju korraldama ja 30 tüüpi pidevalt nõudsid talt midagi) hüüdis seitset vabatahtlikku ei liigutanud end keegi. Sellele järgnes käsklus kogu rühmal koguneda ja siis võeti seitse esimest saabujat, ülejäänud rühm vaatas pealt ja ootas nende järgi.
Järgmisel hetkel hüüti veel nelja vabatahtlikku ning vältimaks edasisi jamasid otsustasin ette astuda. Meid sõidutati välikööki, kus täitsime veekanistreid ja pesime toidu termoseid. Ega see just lemmik tegevus polnud, aga samas sai käed sooja vee all puhtaks, nägin autokastist vapustavat päikeseloojangut ning ei pidanud lihtsalt niisama passima.
6. päev
Täna läheb siis päris sõda lahti ja hommikul vara läheme kompaniiülema ja veel mõne mehega eelluuresse positsioone välja vaatama. Kuna miinipilduja rühmale on eluliselt tähtis, et positsioonidele pääseks autoga, siis teeme meie oma eelluure samuti autoga. Leiame kiirelt hea platsi kase noorendiku äärel ja jääme ülejäänud mehi ootama.
Kompaniiülema antud infost selgub, et täna õhtul kell 17:00 on H-hetk ning vaenalne hakkab liikuma. A-kompanii viivitab teda 15 tundi ning siis on tal B ja C-kompanii vastas, kes peavad 21 tundi kaitselahingut pidama. See on igati hea uudis, sest meil on seega vaid üks positsioon.
Ülejäänud mehi ootame kaua, sest üks meie rühma auto teeb avarii ja vajub kraavi, rühma meedik pääseb napilt tõsistest vigastustest. Ühel hetkel siiski jõuavad kõik kohale ja algab aktiivne positsioonide ettevalmistamine. Meile, kui arvestajatele tähendab see auto maskeerimist. Korra käime koos vanem-arvestajaga kaheks tunniks postil ja saabki päev otsa.
7. päev
A-kompanii 15 tundi on otsas ja meie 21 tundi alanud. Kuna aga olen jätkuvalt olulise meeskonna kõige vähem olulisem liige, siis minu jaoks ei tähenda see suurt midagi. Teiselt jällegi olen mina selline tüüp, keda saab rahulikult kolmeks tunniks postile saata, ilma et rühm kaotaks oma funktsionaalsust. Millalgi päeva keskel antakse keemiarünnaku oht ja veidi peale seda gaasirünnak, saan oma maski küll kiirelt ja edukalt pähe, aga jään mõtlema, et kas keemiarelvad üsna ebaseduslikud pole? Samas selgub Wikipediast, et mitte kõik riigid pole selle lepinguga ühinenud.
Ühel hetkel saame veidi tegevust ja kella 19:00 ajal oleme lasknud 54 miini toru kohta ehk 162 miini kokku ehk peaaegu poole oma lahingkomplektist. Mis peale rühmavanem küll laskemoona juurde tellib, aga ette ruttavalt võib öelda, et see ei jõua kunagi kohale. Mõni aeg hiljem läks aga olukord eriti pinevaks: esiteks jäid mõned meie kompanii mehed vaenlase taha lõksu ning üks soomuk koos jalaväe toetusega oli meie positsioonidele hirmus lähedal. Otsutava tähtsusega tõke (24 miini toru kohta) läheb mööda ning moon hakkab vaikselt lõppema. Rühmavanem mõõdab juba kiirelt mõned sihtmärgid otse laskmiseks välja, juhuks kui vaenalne päris ukse ette tuleb.
Siiski suutsid meie tulejuhid meile vaenlase koordinaadid veelkord edastada ning seekord anname tabava löögi (12 miini toru kohta). Kuigi täpset infot vaenlase kohta enam pole, siis eeldame et ta on taandunud ning tunneme end taas turvalisemalt. Eeldame parimat, kuid kardame halvimat. Siis tuleb postilt teade, et tundmatu jagu jalastus meie positsioonide lähedal, kui need on vaenlase mehed võivad nad päris palju pahandust tekitada, saadame oma luure välja, kuid mingit kontakti ei tule.
Tunneme, et võiks magama ära minna, aga samas teame, et iga hetk võib uuesti andmiseks minna. Seega magame autos ja õigesti teeme, sest keset ööd tuleb viis uut sihtmärki ning nende ettevalmistamine võtab aega. Isegi alustatakse tulekästu ühte sihtmärki laskmiseks, aga see tühistatakse ja edasi on öö rahulik.
8. päev
Peale üsna ebamugavat ööd autos, tuli õnneks hommikul kohe käsk, et valmistuda rännakuks, mis tähendas, et pakkisime oma relvad kokku ja ajasime autod tee peale rivvi. Ühelt poolt oli hea meel, et olukord läbi sai, aga teiselt poolt oli meil tol hetkel teadmine, et välja saab alles pühapäeval, mis tähendas, et kartsime järjekordset pikemat ootamist.
Kõrvalmärkusena võiks siinkohal mainida, et üsna alguses anti meile üsna selge käsk, et kui peaks juhtuma, et mõni ajakirjanik meiega püüab kontakti astuda, siis kindlasti ei tohi midagi kommenteerida. Põhjenduseks toodi see, et kuna kogu see üritus palju raha maksma läks, tuleb kindel olla, et kõik hästi laabuks, sest muidu oleks pärast jama. Kõlab mõistlikult, justkui.
Õppuste alguses jagati meile välja hunnik laskemoona, täpsemalt kolm salve. Kuna me vaenlasega kontakti ei sattunud oli meil kogu moon ikka veel alles. Nii kaua kuni me jalaväe rühmi ootasime saime kompaniveeblilt käsu, et tagasi võetakse ainult karbis olevat moona, mis tähendas et saime käsu oma salved tühjaks lasta (sest lahtist moona on ebamugav tagasi võtta). Eks me siis täristasime oma 60 padrunit ära. Jee mõttekas.
Seejärel saime oma kompanii rivvi ja vurasime lõpurivistusele. Õnneks sellist totrust polnud, et Antsu oleks pidanud mitu tundi ootama seal rivis, ta saabus üsna täpselt pärast seda, kui pataljon oli rivis ja olime paar korda harjutanud "Tervist, härra kindral" ütlemist.
Vähema kui poole kõne pealt sai selgeks, et Ants pole suurem asi kõnemees, aga ega ta peagi. Tema on ju sõjamees ja mitte nagu need ülejäänud, kes ainult vaidlevad ja riigikaitsest ei hooli üldse. Peale tänu sõnade ja poliitikute kritiseerimise esitas ta kaks pointi: Eesti on välismissionidel, sest see on meie kohustus panustada NATOsse ning reservarmee on (teaduslikult) tõestatud kui palgaarmeest parem. Lause "Ei taha teid siin kauem kinni hoida" kõlas kuidagi eriti silmakirjalikult, sest sellele järgnes esiteks vestlus allüksuste juhtidega ning siis ringkäik kõigi üksuste juurde ning muidugi vestlus sõduritega.
Kui ta viimaks siis meieni jõudis, olles meid vastu oma tahtmist pea tund aega kinni hoidnud, küsis, et kas on midagi kurta. Eks siis tehti häält, et söök on halb ja Chili Con Carne pole eestlase toit, mille peale Ants ütles, et "Pange kirja!" (keegi ei pannud midagi kirja). Järgmisena kurdeti selle üle, et AK4 on sitt relv, millele järgnes vabandus, et Galili ei saa anda, sest neid pole piisavalt ja kaht eri tüüpi moona on keeruline tarnida. Siis soovitati lihtsalt uusi relvi, mille peale Ants kurtis, et "Uus kaasaegne automaat maksab vähemalt...no vähemalt 2500...dollarit!" (arvutimängudes võib-olla, päriselus on asjad siiski kallimad). Küll aga lubas Ants AK4dele uusi kabasid, sest need on palju odavamad. Jah, uued kabad, mis oleksid ikka plastikust ja mitte puidust, et relv oleks kergem. Tõesti või, Ants, et need AK4, mis meil seal praegu käes olid olid puidust kabadega? Vähemalt pandi see kõik kirja (mitte!).
Ärasõidul vajus meie autojuhil silm korra kinni ja lõpetasime kraavis. Aga midagi tõsist ei juhtunud peale väikse ehmatuse. Tagasi laagriplatsil tegelesime veidi rühma varustusega ja relvade hooldusega ning õhtul andsime osa sellest isegi juba ära. Muidu ootasime niisama. Ja julgemad mehed jõid - viina, õlut, likööri (juba vähemalt teist õhtut järjest).
9. päev
Äratus jällegi kell 06:00, selleks, et saaksime kuni 09:00 autosid oodata. Võiksin järgnevat püüda pikalt ja värvikalt kirjeldada, aga ma arvan, et piisab kui ütlen, et 10:00 pidi plaani järgi algama meie kompanii rühmavarustuse äraandmine, kell 12:40 käisime lõunal ning alles 17:30 ajal sain viimaks väravast välja. Ehk siis asjad jälle venisid tõsiselt, aga vähemalt oli meie kompanii juhtkond igati abistav ning käis ja luuras täpselt kuidas isikliku varustuse äraandmise protsess käib, et me oleksime valmis ja suudaksime seda kiirendada. Mehi lasti sisse 15 kaupa ja keskmiselt kulus neil 15 minutit on nodi ära andmiseks.
Vahetult enne välja saamist küsiti, et kes ma ajateenistuse ajal olin ja kes ma nüüd õppuste ajal olin ning et kas arvestaja olla oli kompetentsi piirides. Ütlesin, et jah. Lubatigi mul eriala päriselt ära vahetada. Seda, nagu Antsu lubadust, et sama seltskonnaga oleme vähemalt järgmised 10 aastat pataljoni koosseisus, usun alles siis kui seda näen.
