reede, 2 detsember 2005, 13:37
kogutud terad ja tsitaadid erinevatest allikatest
- "Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan! Kass tahab karjatada, põrsas sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma?"
- "Eks tule Antsu juurde mulle järele, mis muud."
- "Ja sa arvad, et karu ootab nii kaua?"
- "Küllap ootab, kui lehm näsida."
- "Mul on meelevald sind risti lüüa või sind vabaks lasta."
- "Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle kui see poleks sulle antud ülalt. Seepärast on suurem patt sellel, kes minu on andnud sinu kätte."
• Mõõgakunsti esimene saavutus on mõõga ja inimese tervik. Kui see tervik on saavutatud, võib isegi õlekõrs olla relvaks. Teine saavutus on kui mõõk eksisteerib sõdalase südames, kuid puudub tema käest. Nii on võimalik rünnata vaenlast isegi saja sammu kauguselt lihtsalt paljaste kätega. Mõõgakunsti lõplik saavutus on mõõga puudumine nii südames kui käes: sõdalane on sõlminud rahu ülejäänud maailmaga. Ta tõotab mitte tappa ja tuua rahu inimkonnale.
• Kui keegi kaotab oma abikaasa on ta lesk, kui keegi kaotab oma vanemad on ta orb. Aga kui keegi kaotab oma lapse, siis tal pole eraldi nimetust. See on ilmselt liialt õudne juhus, et kuidagi nimetada.
• Me ei saa valida aega, mis meile antakse, aga me saame valida, mida me sellega peale hakkame.
• Niikaua kuni põhjus on piisav, on kõik lubatud. Ainus küsimus on, et kes otsutab kas põhjus on piisav või mitte.
• See ei ole muusika. See on kõige primitiivsemate instinktide rütm ja teiseks ta on puberteetnikute rütm. See on niisugune seksuaalseärkamise kõige primitiivsem osa. See on puberteetnikute hormoonitalitluste rütm ja kui see jääbki püsima siis neist inimesi ja isiksusi ei saagi. Ja kui ma vaatan seda tühja nägu, mis mälub närimiskummi, idiootlikult tühja nägu, enesega absoluutselt rahul, siis küsid küll kus nüüd veel inimene on? kas see on veel inimene? Inimene on tunnetus, hing, vaim. Aga kui on tümps ja näts, siis ei ole enam inimest. Siis on homo...no ma ei tea consumes, homo tarbija, inimene tarbija. Manipuleeritud tarbija, kes vaatab seebioopereid, närib nätsu ja kuulab tümpsu. See ei ole enam inimene. See ei ole kultuurinimene. See on tsivilisatsiooni suurlinna ma panen kolm punkti, ma ei hakka ütlema, mida ma mõtlen sellisest. Muidu pärast jälle mõni ütleb, mida ma olevat öelnud. Aga nüüd ma ei öelnud.
• Lause "Ma armastan sind" on alati küsimus, hoolimata mis kirjavahemärk seal lõpus on.
• "...ja neid, kes ongi lollid, parandab ainult haud."
mõned suvalised ajateenistuse mõtted
• Ajateenistus on nagu halb propagandistlik Nõukogude Liidus lavastatud etendus - iga päev sama tegevus ja laused. Nii näitlejaid kui ka publikut ajab see isamaaline jama juba ammu öökima, aga lavastus hoitakse kavas, sest diktaatorile meeldib ja ideoloogiliselt on see kasulik. Ajalugu on meile õpetanud, et isikukultustel põhinevad parem või vasak äärmuslikud ideoloogiaga riigid langevad võrdlemisi kiirelt. Küsimus on vaid, milline on uus kord, mis peale eelmise hukku kehtima hakkab. Sest rahvas tahab alati madalaid makse ja kõrgeid riiklikke toetusi. Mõlemat aga ei saa. Rahva üldine soov on elukutseline sõjavägi ning kohustuliku ajateenistuse kaotamine. Ise riigipalgale minna ei taha aga keegi - "las teised lähevad" on levinud suhtumine. Kuid kui kõik sedasi mõtlevad, siis kust need "teised" tulevad?
• Inimesi edasiviiv jõud on seks ja suguiha ütleb Freud. Kõik loov tegevus on seksuaalenergia vabanemine alternatiivsel moel. Mina ütlen, et kadedus on olulisem. Rahulolematus sellega, et teine inimene on võimekam või varakam häirib inimesi metsikult ja sunnib neid midagi ette võtma et olukorda võrdsustada. Enamasti aga mitte kõrgemale tõustes (end parandades või edendades) vaid teisi halvustades ja mõnitades. Iga kord kui kuuled solvavat märkust või teravat kommentaari siis arutle selle üle mida solvaja võib solvatava juures kadestada ning kas öeldu võiks olla sellega seotud. Olen kindel et seos on leitav.
• Mida teha nendega keda antud süsteemi karistused ei häiri? Nad võivad vabalt sedusi eirates tegutseda. Sa ei saa ju peksuga karistada sado-masohisti. Või mida teha nendega kellel pole midagi kaotada? Ka nemad võivad teha mida tahavad. Ei saa ju rahatrahviga karistada kerjust.
• Rumal pea on keha nuhtluseks - kõik pea poolt välja mõeldud tegemiste ja tegemata jätmiste eest peab vastutama keha. Ja mis võiks olla hullem - sa varastad õuna ja karistuseks lõigatakse sult käsi. Kepid ja kivid võivad murda su kondid aga sõnad võivad teha põrgu valu. Vaimne karistus on hullem füüsiliselt. Nõrk keha on pea nuhtluseks. Maailma targeim inimene on lukustatud üksindusse sest ta on tumm ning ei saa jagada omi mõtteid. Su unistus on vallutada Mt. Blanci tipp, aga su vererõhk on liiga kõrge et mäkke tõusta. Aga kuidas tegeleda nendega keda antud süsteemi karistused ei häiri? Alandus - kaasaegse ühiskonna karistussüsteemid - kriminaal ja haldusseadus näevad ette hüvede ära võtmist ja/või valikute piiramist. Need on aga kehtestatud toimima massidele ning annab võimaluse käituda karistamatult nendele kellel on teistsugused väärtushinnangud. Samas on igal inimesel vähemalt üks selline valupunkt kuhu vajutades tunneb ta end alandatud. Eriti kui tegemist on avaliku juhtumina. Mis muudab selle raskeks on tolle valupunkti leidmine ning tolle elluviimise kooskõlastamine ühiskondlike kokkulepete ja õigusaktidega. See jällegi nõuab ohverdusi, ilma milleta meil ei oleks üldse midagi - kõik need ahvid kes saadeti kosmosesse ja kõik need koerad keda kasutatid ravimite väljatöötamisel. Leidub ilmselt vähe inimesi kes väidavad et see oli raiskamine. Peamine on siinjuures see, et minu väidetele on vastuväited ja pöördväited omakorda neile samamoodi ja nii edasi. Kuni lõpks on nii palju teooriaid, seisukohti et ainuüksi loetelu neist kõigist oleks suurem infokogum kui üks inimene suudab omandada oma elu jooksul. Ja see on sinu elu, sa ei mõista sellest midagi ning siis sa sured.
• "Me oleme kõik üks suur perekond" nii nad ütlevad meile kogu aeg siin kaitseväes. Perekond jah - ülerahvastatud vaene perekond. Pere kellel pole raha, et oma laste eest korralikult hoolt kanda, tõsi katus on pea kohal, aga suur ühiskatus, mitte oma tuba igal lapsel. Toit on laual, kuid seegi jälle suurest ühiskatlast, riided on seljas, aga need pooleldi humanitaarabist või odavatest allikatest. Aga tõsiseid elurõõme, mida teiste perede lapsed naudivad ei saa me endale lubada. Ja üldse nagu madala elatustasemega peredes ikka on soovimatuid lapsi kõik kohad täis. Vanemad ei suuda kasvandikega korralikult tegeleda ning neist saavad murelapsed, kes jooksevad kodunt ära või korraldavad muid sigadusi.
• Ajateenistus teeb tugevaks - füüsilist ja vaimset koormust kannatad rohkem, tekib teatav stressi taluvus. Positiivne kahtlemata. Aga kas samas ei tee ka nõrgemaks. Mitte ainult ei muutu sinu aju tuhmiks vaid kaob ka teatud määral iseseisev initsatiiv midagi teha - käsku ju pole. Enne kõike aga iseseisvus ja individualism. Enamikule on peale keskkooli ajateenistus viimaseks hüppelauaks päris ellu, kuid siin tehakse kõik ette taha ära ja ise pead võrdlemisi vähe muretsema ja enamasti asjade pärast mis tsiviil elus ette ei tule nagu relva hooldus või pimedas metsas varustuse ära kadumine.
• Kahtlemata on ajateenistus ja siin veedetud aeg mulle midagi andnud. Aga kas ka midagi, mida muidu mujalt poleks saanud?
• Chuck Palahniuk kirjutas oma raamatus "Fight Club", et sa pole oma rahakoti sisu ega auto, millega sõidad. Sa oled kõike laulev, kõike tansiv maailma rämps. Sama organiiline lagunev aine nagu kõik muu. Kuid siiski inimene on see, mida ta teeb ja mis riideid ta kannab. Välimine kest annab sisemusele uue takti. Täpselt nagu auto, mis jääb samaks olgu ta must ja soliidne või roosa ja plikalik.
• Kas ehk inimeseajukoores on sisse programeeritud sotsiaalse grupi mudel ja selle rollid? Kui kollektiivist eemaldada liider, kas keegi tõuseb koaselt tema rolli täitma, isegi kui esmapilgul ühti "naturaalset liidrit" grupis enam pole? Või kui seltskonnast lahkub narrija/narritav kas keegi automaatselt täidab tühja koha?
• Ja mis värk see ikkagi on, et 2004. aastal PÜJPs peaaegu 300st ajateenistust alustanud noormehest on aprilliks enneaegselt reservi arvatud keskmiselt iga kümnes sõdur? Kas eestlaste tervis on nõnda kehva või kaitseväe poolt peale pandav koormus nõnda karm. Või teeb arstlikkomisjon nõrka tööd või, jumal hoidku, on hoopis tükkis korrumpeerunud?
• Ning kas selline lõputu küsimuste esitama ning inimeste tähelepanu juhtimine teemadele ning faktidele, millest nad ise poleks kunagi teada saanud, viib ka kuskile või on tegemust tavalisema peldiku filosoofiaga?
• Inimene harjub kõigega. Võtame näiteks poomise: alguses sipleb, aga pärast harjub ning jääb paigala. Teistkordsel poomisel ei liiguta enam üldse.
• Ajateenistus see on ülikool, vangla, hullumaja ja skaudid ühises kompotis.
• "Solder, go houm" on kirjas Kiltsi sõjaväelinnakus ühe suure angaari seinal. Peaksin ma olema õnnelik, et kohalik elanikkond on rahuarmastav või kurb, et nad ei oska inglise keelt. Või peaksin ma üldse mõtlema sellele, et miks kurat ma üldse olen seal, et seda lugeda? Et miks just mina olen see totu, kes jookseb mööda Eestima metsi ja hüüab "Lask! Lask! Valang!"
• Hoolimata 1816 aastal kehtima hakanud Eestima talurahvaseadusest sünnivad eestlased ja paljud teisedki tänapäevani orjusesse. Oma sünniõigustega saadakse kaasa ka hulga kohustusi, mida pole endale vabatahtlikult võetus ning mille juured ulatuvad põlvkondade jagu minevikku või üldse teiste inimeste meelevalda.
"Middlesex" Jeffery Eugenides
• Sooline diskrimineerimine - loomulikult naised. Aga sõjavägi?
• Hiina printsess Si-Ling-shi istus 2640 e.m.a. oma lossi õues ja jõi teed, kui siidiuss kukkus tema tassi. Valitsejanna lasi teenril otsast kinni võtta ja joosta nii kaua kuni ussike oli lahti harutatud. Legendi järgi avastasi sedasi siidiussikeste saladus. Suured avastused kukuvad alati ootamatult sülle. Need juhtuvad inimestega, kes löövad puude all aega surnuks [nt. Newton]
• Tundeid ei saa defineerida ühe sõnaga. Ma ei usu sõnadesse "kurbus", "rõõm" või "kahetsus". Võib-olla on parim tõend meie keele patriarhaalsusest just see, et tunded on ülimalt lihtsustatud. Mulle meeldiks kui mu käsutuses oleks komplitseeritud hübriidsed tunded, germaanlikud konstruktsioonid, nagu näiteks "õnnetunne, mis käib kaasas katastroofiga" Või "pettumus oma unelmaga magamisest". Ma tahaks näidata, kuidas "vihjed surelikusele, mille kutsuvad esile vananevad perekonnaliikmed" seostub "vihaga peeglite vastu, mis saab alguse keskeas". Ma soovin, et oleks olemas sõna "kurbus, mille tekitavad allakäinud restoraanid" kohta nagu ka "erutus minibaariga toa saamisest" kohta. Ma pole iial leidnud õigeid sõnu, et oma elu kirjeldada ja just nüüd vajan neid rohkem kui kunagi varem
• Miks mehed ei oska suhelda - sest jahil pidi vait olema. Miks naised oskavad - sest nad pidid üksteistee teada andma kust marju ja vilju leiab
Miks mehed ei leia kunagi kodus midagi üles - sest neil on kitsas nägemisväli, mis on saagi nägemisel hea. Miks naised leiavad - sest peasa kaitseks pidid nad pilguga katma suuri maa-alasi
Miks mehed ei küsi teed - sest see on märk nõrkusest ja kütt ei tohi nõrk olla
Miks naised ei oska korralikult parkida - sest madal testosterooni tase takistab ruumitaju arengut.
"Fight Club" Chuck Palahniuk
• On a long enough timeline the survival rate for everyone drops to zero
• Disaster is a natural part of my evolution toward tragedy and dissolution
• I'm breaking my attachment to physical power and possesions because only through destroying myself i can discover the greater power of my spirit
• Losing all hope is freedom
• Only after you have lost everything you are free to do anything
• When you are 24 you have no idea how far you can really fall but I was a fast learner
• There are a lot of things we don't want to know about the people we love
• I wanted to destroy all the beautyful things I'd never have
"Lullaby" Chuck Palahniuk
• The trick to forgetting the big picture is to look at everything close-up
• There are worse things you can do to the people you love then kill them
• Sticks and stones may break your bones but words can hurt like hell
"Meister & Margarita" Mihhail Bugakov
- "Nimi?" kõlas tuhm, haige hääl.
- "Minu nimi?" kostis vang tõtlikult, väljendades kogu oma olemusega valmisolekut asjalikult vastata ja mitte enam viha äratada.
- Prokuraator ütles pooli hääli:"Oma nime ma tean. Ära teen end rumalamaks, kui sa oled. Sinu nimi."
• "Miilitsajaoskond?" kasjus Ivan torusse. "Miilitsajaoskond? Seltsimees korrapidaja, andke otsekohe korraldus, et saadetaks viis kuulipildujaga mootorratast välismaa konsultanti püüdma. Mis? Sõitke mulle järele, ma tulen ise teiega kaasa. Räägib luuletaja Bezdomnõi hullumajast... Kuidas teie aadress on?" küsis Bezdomnõi sosinal arstilt, varjates toru peopesaga, ja karjus siis uuesti torru: "Kas kuulete? Halloo!... Sigadus!" möirgas Ivan äkki ja virutas toru vastu seina. Siis pöördus arsti ta arsti poole, ulatas talle käe, ütles kuivalt:"Head aega!" ja seadis end minekule.
- "Teie elukutse?" küsis ta, kui külaline oli Ivan sedaviisi läbi noominud.
- "Luuletaja," vastas Ivan mikskipärast üsna vastumeelselt. Võõras oli pettunud.
- "Mul ei vea kohe sugugi!" hüüatas ta, kuid kohkus sellest isegi, vabandas ja küsis:"Ja kuidas on teie nimi?"
- "Bezdomnõi"
- "Oh, oh..." Külaline kripsutas nägu.
- "Teile ei meeldi mu luuletused, jah?" päris Ivan uudishimulikult.
- "Mitte üks raas ei meeldi."
- "Missuguseid te lugenud olete?"
- "Ma pole neid üldse lugenud!" ütles külaline närviliselt
- "Kuidas te siis öelda oskate?"
- "Aga mis selles imelikku on?" vastas külaline "Nagu ma poleks teisi lugenud. Või on sedakorda tegemist...imega?"
- "Aga mis on teie nimi?"
- "Mul ei ole enam nime," vastas kummaline külaline, hääl täis sünget põlgust. "Loobusin sellest, nagu kõigest muustki elus, nii et unustame selle."
• "Armastus seisis äkkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid. Nii tabab välk, nii tabab soome puss."
• "Niisiis, ta ütles, et oli tollel pärval välja läinud, kollased lilled käes, et ma ta lõpuks üles leiaksin, ja kui seda poleks juhtunud, oleks ta enda mürgitanud, sest tema elu oli tühi."
• "Ma küsin justkui sulaselges vene keeles," ütles kass kurjalt, "ja mis siis?". Kuid Poplavski ei vastanud sõnagi. "Pass!" käratas kass ja sirutas kopsaka käpa.
• "Ma tean paljusid inimesi, kel polnud õrna aimugi viiendast dimensioonist ega üldse millestki, kuid kes ometi saatsid korda jalustrabavaid imetegusi oma ruumide laiendamise alal. Nii olevat üks moskvalane, nagu mulle räägiti, saanud kolmetoalise korteri Zemljanoi valli lähedale ja teinud sellest ilma viienda dimensiooni ja muu säherduse üle mõistuse käiva värgi abita silmapilk neljatoalise, jagades ühe toa vaheseinaga pooleks. Seejärel vahetas ta oma korteri kahe eraldi korteri vastu Moskva eri rajoonides - üks oli kolme ja teine kahetoaline. Te peate möönma, et tube oli nüüd kokku viis. Kolmetoalise vahetas ta kahe kahetoalise vastu, ja nagu näete, sai kuue toa omanikuks, mis tõsi küll, olid mööda Moskvat laiali pillatud. Sellele pidi järgnema viimane ja hiiglavaim manööver - ajalehekuulutus, mis teatabm et kuus tuba Moskva eri rajoonides vahetatakse viietoalise korteri vastu Zemljanoi valli rajoonis, kuid paraku katkes mehe tegevus enne seda temast olenemata asjaolude tõttu."
- "Kuninganna..." pomises härra Jacques'i abikaasa.
- "Kuninganna on vaimustatud!" karjus Korovjev.
- "Kuninganna..." lausus tasa ilus härra Jacques.
- "Oleme vaimustatud!" kräunus kass.
- "Noblesse oblige" tähendas kass ja kallas Margaritale pitsi mingit läbipaistvat vedelikku.
- "On see viin?" küsis Margarita nõrgal häälel.
- Kass oli nii solvunud, et pidi äärepealt toolilt üles kargama. "Taevake kuninganna," kähistas ta, "ma poleks eales söandanud daamile viina valada. See on puhas piiritus!"
• "Me panime teid proovile," ütles Woland, "ärge kunagi ega midagi paluge! Ei kunagi, ei midagi, ja eriti nendelt, kes on teist tugevamad. Nad tulevad ise pakkuma ja annavad kõik ise."
- "Ma arvan kogune, et tal plnudki mingisugust liikmepiletit. Mis sina arvad?" pöördus Korovjev Peemoti poole.
- "Vean kihla, et ei olnud," vastas too, pani priimuse laule raamatu kõrvale ja pühkis tahmaselt laubalt higi.
- "Teie pole ju Dostojevski," ütles naine, keda Korovjevi jutt nõutuks tegi
- "Kes teab, kes teab" vastas too
- "Dostojevski on surnud," ütles naine, kuid mitte eriti kindlalt.
- "Protesteerin!" hüüdis Peemot innukalt "Dostojevski on surematu!"
- "Teie liikmepiletid, kodanikud!" ütles naine.
• Jumalad, oh suured jumalad! Kui kurb on õhtune maa! Kui salapärased on udud soode kohal! Kes on nendes ududes ekselnud, kes on enne surma palju kannatanud, kes on lennanud selle maa kohal, kandes koormat, mida inimene kande ei suuda, see teab seda. Väsinu teab seda. Ja jätab kahetsuseta maha maa udud, tea sood ja jõed ning annab enda kerge südamega surma kätsse, sest teab, et surm üksi toob talle rahu.
• "Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab."
