Et ma võiks ju kirjutada pika arutluse teemal, kuidas Vene riik teeb pidevaid jõudemonstratsioone, et Balti riikidele meelde tuletada "Me võime iga kell tulla ja teil kodud sodiks pommitada ning kõik põlema panna. Seega olge oma välispoliitikas hoolikad" Ning kuidas Eesti riik pidevaks vastukaaluks teeb teeremonte ning muid ümberkorraldusi, et rahvale näidada "Infrastruktuurid on ikkagi veel meie käes. Teeme nendega, mis tahame. Paanikaks pole põhjust"

Või siis spekuleerida teemadel, et mis täpsemalt on ikkagi punk muusika ja mis on nende sõnum. Ning kas selliseid bände nagu Offspring, Blink 182 ja White Stripes saab mingit moodi selle alla liigitada ja kas termin pop-punk või punk-rock on üldse õigustatud, sest punki on ju ainult üks ja see õige, hoolimata sellest, et teinekord seda unplugged tehakse.

Aga ma ei tee seda üldse. Vaid selle asemel räägin, kuidas on elu idas. Ehk täna omikul tiba enne kella kaheksat startisime Heiko ja Ingraga Pärnust, et kolida ja järgmised aastad suht Tartus elada. Raatuse ühikas [Raatuse tänav 22] tuba 607 on selleks punktiks kus Heikoga tuba jagades resideerun. Ingra on üle koridori 610 toas. Eelluure andis teada, et meie boksis on veel 2 venelast ja 2 eestlast. Kerge deduktsioon viitas, et eesti poisid suuretõenäosusega pole tuttavad ega tulnud sihilikult sinna tuppa kokku. Vene poiste puhul ei oska midagi arvata. Boksi eelmised elanikud olid olnud probleemsed tegelased nagu selgus majahoidjalt, seega mustust ja värki oli mida küürida, aga mitte midagi tapvat. Toa paigutasime oma parima ära nägemise järgi ära ja kaunistasime ka nati. Nüüd on veel telekas ja arvutid sisse viia ning ehk kardinad muretseda, et täis kodutunne tekiks. Välja näeb kogu see pull umbes selline [eespool on paar pilti köögi nurgast kah]

See on sinu enda süü, et sa saad sellise lühikese kommentaari minult.
Muutuv Euroopa.
Ja kuidas sa küll sinna voodisse ära mahud? See on ju Nii pisike!

We are sorry. New comments are not allowed after 60 days.