Läksin Istanbuli suvekooli ning kuna tänane õhtu on mul natukene vabam, siis mõtlesin et peaksin sündmuste raporteerimisega algust tegema, sest muidu võib minna nagu Bukaresti konverentsiga.

Esimene asi on see, et keegi kaotas mu koti ära. Ehk et Istanbulis seda lindi peal ei olnud. Alguses spekuleeriti, et äkki jäi Riiga ja tuleb järgmise lennuga, kuid nii ei läinud. Väidetavalt saadeti raporti info kõigisse lennujaamadesse, kus ma olin ning siiani pole midagi kuulda olnud. Kuigi riietest ja hügieenitarvetest ilma jäämine on tüütu, siis on need kergesti asendatavad, palju rohkem on mul kahju seljakotist endast (uus samasugune on poes 125€) ning raamatust "A Theory of Justice", millesse olin tublisti kommentaare ja märkuseid teinud. Aga edaspidiseks võtan teadmiseks, et võimalusel pakin alati mingeid riide asju käsipagasisse.

Lennujaamast linna jõudes võtsin takso. Näitan juhile aadressi ja küsin, et kas ta teab kus see on, too vastab, et teab küll. Poole sõidu pealt selgub, et ta tegelikult tahtis öelda "Ma tean, mis suunas tuleb sõita ja poole peal küsin teiste taksojuhtide käest." Aga jõudsime edukalt kohale.

Istanbulist üldiselt rääkides, siis kõik on siin lõunamaiselt segamini ja veniv. Kui esimest korda oma pagasi asjus helistasin, siis ei võtnud keegi vastu ning automaatvastaja oli täis, mille peale üks kohalik ütles "Täiesti tavaline." Üks suvekooli korraldajatest ütles, et saadaksin e-kirja, mille peale kohalik ütles, et pole mõtet "Seda ei loe niikuinii keegi." Lisaks muidugi see, et inglise keelt eriti ei räägi keegi, seda siis väljas pool ülikooli.

Tänavatel on üksjagu hulkuvaid koeri, kindlasti mitte nii palju kui Bukarestis, aga siiski täitsa märgatav arv. Lisaks on umbes sama palju kasse. Mõlemaid elutseb ka ülikoolilinnakus, kus neile süüa ja juua antakse, kuuldavasti pole üldsegi ebatavaline et mõni kass seminariruumis laua peal magab.

Muidugi on siin päeval talumatult kuum. Aga kui nentisin, et vähemalt pole sääski, siis öeldi mulle, et linnas viiakse läbi suuremahulist sääsetõrjet: autod sõidavad mööda linna ja pritsivad mürki.

Meeldivatest asjadest rääkides, siis on paljudes toitlustus kohtades tee tasuta, mis on eriti hea arvestades, et mul on kurk veidi haige.

Suvekoolist endast on hetkel veel vara rääkida, sest esimene sisuline päev oli alles täna ja esimene kolmandik oli sissejuhatus. Põhiliselt panin tähele seda, et osavõtjate tase on üsna vist kesine, sest neist kes sõna võtsid, et tundunud keegi oluliselt nutikam ja targem kui mina. Võrdluseks näiteks eelmise aasta suvekool Budapestis, kus oli väga palju selliseid inimesi, kelle kõrval end võrdsena ei tundnud.

Sisulise poole pealt tõotab tullaa huvitav: vaatleme kõrgliberalismi (high liberalism) ja neoklassikalise liberalismi debatti, autonoomiat ja moraalset vastutust ning natukene demokraatlike protseduure ekstremistidega seoses.

Tehniliselt oleks korrektne siiski öelda, et üht mängu. Ja igasuguses tavamõistes polnud see isegi mäng.

Tegu oli siinse majandusteaduskonna eksperimendiga, mis koosnes kahest osast. Esimeses osas tuli 10 minuti jooksul lahendada sõnapilve mõistatus, ehk siis oli 20 etteantud nimisõna, mis tuli 16*16 tähemaatriksist üles leida. Mis pidi olema selle oodatav mõju eksperimendi teisele osale, ei oska isegi spekuleerida.

Teises osas jaotati osalejad suvaliselt kolmesteks gruppideks. Igal liikmele anti 20 žetooni. Iga liige pidi otsustama kui palju ta tahab panustada ühisprojekti. Ühisprojekti panustatud žetoonid kasvasid 1,5 korda ja tulud jaotati liikmete vahel võrdselt. Iga liikme tasu tuli kokku omale jäätud žetoonidest ja ühisprojektist saatud tulust.

Ehk siis kui iga liige pani kõik 20 žetooni ühisprojekti said kõik 30 (0 + 60*0,5), kui kaks liiget panid 20 ja kolmas ei midagi, siis sai viimane 40 (20 + 40*0,5) ja ülejäänud 20.

Kuna kokku mängisime 20 raundi, siis mul oli vaja mingit strateegiat. Kui seda sama mängu kunagi veebis mängisin, siis oli see ühekordne ning seal jätsin kõik žetoonid endale. Otsustasin, et alustan madala koostööga, kui vastatakse samaga, siis tõstan koostööd ja paar raundi enne lõppu hakkan isetsema.

Kuna grupid tehti anonüümselt, siis ma tegelikult ei tea mis juhtus, aga arvan, et asi läks umbes nii: esimeses raundis panin mina 10 žetooni ja teised kahepeale 25, ilmselt 20+5. Kuna koostöö oli kesine, siis see, kes pani 20 ei pannud järgmises raundis midagi. Minu jaoks oli koostöö okei ja tõstsin oma panust 15 peale. Kolmas mängija jäi oma 5 juurde.

Kuna see tähendas, et mina panustasin kõige rohkem ja teised paaegu ei midagi, siis muidugi loobusin edaspidi koostööst. Seega tegin kaks raundi 0 panust, millele teised mängijad reageerisid. Siis püüdsin uuesti usaldust üles ehitada alustades panusega 1, teisedki tulid sama plaani peale. Järjest enam-vähem stabiilselt usaldus kasvas. Mõtlesin et prooviks protsessi kiirendada ja panin 15 žetooni ühisprojekti, olles eelmisel pannud 12 ja üle-eelmisel 7. See aga vist ostutus liiga suureks hüppeks ja teised ei tulnud sama kiirelt järgi.

Siis mõtlesin, et mina küll ei lase neil minu arvelt teenida ja viimased raundid mängisin isekalt. Millele teised muidugi jälle vastasid. Kokku teenisin £9.23, mis on vaid £1.23 rohkem kui kõik kolm mängijat oleksid alati isekad olnud.

Mõned aastad tagasi kirjutasin postituse pealkirjaga Miskit on mäda Hollywoodis, kus spekuleerisin, et Hollywoodis on kombeks ühest heast ideest korraga kohe mitu filmi teha, et kasumit maksimeerida. Viimase aja parim näide sellest teooriast on kaks uut Lumivalgukese ekraniseeringut.

Sarnane mõte, et miskit on mäda, käiakse välja ka videoseerias Everything is a Remix (muide, kui need neli videot veel vaatamata, siis kähku tegutsema). Nimelt nendib autor, et aastatel 2001-2010 olid 100st (10 igast aastast) enim raha sisse toonud filmist tervelt 76 sellised, mis põhinesid eelnevalt toodetud materjalil või olid järjed.

Pärast üht arutelu sel teemal, et milline võiks välja näha filmitööstus 10 või 30 aasta pärast, kus ma sellele faktile toetusin, hakkasin mõtlema, et huvitav kas see on alati nii olnud või on tegu tõesti uue trendiga.

Seega võtsin ette Box Office Mojo lehekülje. Kuna neil 1980ndatest on andmeid vaid USA edetabelite kohta, siis olin sunnitnud neist lähtuma, aga usun, et sellegi poolest saab üsna hea pildi. Filmide klassifitseerimisel originaalseteks ja mitte-originaalseteks lähtusin printsiibist, et kui film põhineb mingil eelneval loomingul või on järg, siis ta pole originaalne. Väga süvitsi oma uuringuga ei läinud ja lähtusin peamiselt sellest, mida filmi kohta Wikipediast lugeda sai; tunnistan, et 4-5 filmi olid kahtlased, nt Coming to America, mis justkui peaks olema originaal, kuid mille üle mindi kohtusse ja filmistuudio kaotas.

Enne kui numbriteni jõuan, siis tasuks veel ära märkida, et 1980ndatel sai alguse päris mitu filmi frantsiisi, mis tõid endaga kaasa palju järgesid, teleseriaale, arvutimänge ja mida kõike veel. Teiste sõnadega 1980ndatel tehti palju selliseid originaale, mis hiljem olid aluseks paljudele kasumlikele mitte-originaalidele. Näiteks: Karate Kid, Police Academy, Beverly Hills Cop, Indiana Jones, Back to the Future, Lethal Weapon, jne.

Niisiis, aastatel 1980-1989 USA filmiturul 100st (iga aasta 10 parimat) enim sisse toonud filmidest olid 53 originaalsed ja 47 mitte-originaalsed, sh 23 järge ning 24 filmi, mis põhinesid eelneval loomingul. Kuigi see teeb keskmiselt 5,3 originaalset filmi, siis aastad ei olnud vennad: nt 1984 oli lausa 8 originaali TOP10 hulgas, 1980 aga vaid 3.

Enne kui järeldusi tegema hakkan oleks ilmselt passlik ka aastad 1990-2000 üle vaadata, aga esmapilgul tundub tõesti, et Hollywood on liikunud rohkem turvaliste valikute poole.

Lõppsõnaks mainiksin veel ära selle, et kuigi ma konkreetselt žanrite üle arvestust ei pidanud, siis jäi mulje nagu oleksid komöödiad domineerinud, eriti kui võrrelda viimast 10 aastat.

Seni kui Bukaresti konverentsi mõtted-tähelepanekud kirja saavad. Võib lugeda hoopis seda lugu, mille kirjutasin Eetikaveebi.

Eelmisel nädalal käisin pealkirjas nimetatud sündmusel. Kuna korraldajateks olid poliitika teooria ning rahvusvaheliste suhete osakonna kraadiõppurid, siis oli ettekannete valik kohati minu filosoofi maitse järgi liialt praktilised (nt. analüüsis üks ettekanne David Cameroni "muskulaarset liberalismi"). Sellegi poolest oli mitu head ettekannet, kust sain üht-teist vajalikku oma uurimistöö jaoks, samuti oli mitu head ettekannet teemadel, millest varem teadsin vähe või ei midagi (nt. hooldamisega seotud õiglusküsimused ja liberalismi rassistlik ajalugu [ja olevik]).

Aga mõned mõtted ja tähelepanekud:
Erinevalt enamikest (kui mitte kõigist) konverentsidel ja seminarides olevatest inimestest olen mina ka reaalselt NSVLis elanud. Olgugi et vaid mõned aastad. Ehk siis kui keegi midagi NSVLi kohta mõnes arutelus ütleb, tundub et minu jaoks on see tiba teise tähendusega kui teiste jaoks.

Mõnel suuremal konverentsil on päris äge tunne, kui näed, et teised inimesed publikus noogutavad peaga, samal ajal kui sina oma küsimust küsid. Lisaks ettekande ajal tukkuma jääda on palju vähem piinlik, kui mõni professor seda ka teeb.

Enamikel konverentsidel standardiks olen 20-25 minutit ettekandeks on tihti paraku vaid reklaam. Ehk siis ettekande jooksul on võimalik anda edasi vaid nii palju infot, et sul tekib tahtmine kogu juttu lugeda.