On üks ütlus "X - sa ei saa nendega elada, aga sa ei saa neid ära tappa", kus X asendatakse täpselt sellega, millega just tol hetkel rahul ei olda, kuid samas tunnistatakse nende vajadust või paratamatu olemasolu.

Mina tahaksin siinkohal öelda seda filmitreilerite kohta.

Üks naine läks Ameerikas kohtusse, sest filmi Drive treiler jättis tema arvates filmist hoopis teise mulje. See käik on küll tiba ebanormaalne, kuid teatud mõttes ma täiesti mõistan teda. Minugi esimene mulje treileri põhjal oli, et tegu on millegagi, mis meenutab filmi nimega Transporter, ma pole küll Drive't näinud aga kuulu põhjal pole sel Stathami filmiga palju ühist.

Seega esimene mure seoses treileritega on see, et neist võib jääda vale mulje selle kohta, mis filmiga tegu. Aga seda juhtub tõesti harva.

Minu peamine mure seoses treileritega on aga tiba teistsugune. Nimelt see, et ma ei vaata neid lõpuni. Keskmine treiler kestab 2-2,5 minutit, enamasti vaatan ma sellest ainult esimest minutit. Miks nii? Sest selle põhjal saan ma aru, kas film tundub huvitav/hea, kui ei, siis pole treilerit mõtet edasi vaadata, kui jah, siis jällegi ei saa treilerit edasi vaadata, sest siis sa tead, mis filmis juhtub.

Mäletan väga hästi kuidas ma läksin kinno vaatama Dark Knighti ja Inceptionit. Esimesest polnud ma näinud ühtki treilerit ega reklaami, teisest ainult üht väga lühikest klippi. Ning ma olen veendunud, et minu kogemus oli selle võrra palju parem. Sama käis ka Matrixi kohta. Seega treilerite mitte lõpuni vaatamine tundub parema filmikogemuse nimel mõistlik praktika.

Aga vaatame üht konkreetset näidet: filmi Unknown treiler on 2:33 pikk ja esimese minuti jooksul näidatakse meile täpselt nii palju, et tekib huvi. Tekib tunne, et tegu on tõeliselt põneva filmiga. Kuid ühtlasi saan ma aru, et kui ma nüüd edasi vaataksin, siis saaksin filmi kohta liiga palju teada ja see poleks enam põnev. Mis tõttu mul on põhjust selle vaatamine pooleli jätta. Samas vaataksiin ma treileri lõpuni saaksin ma teada just täpselt nii palju, et mõista, et tegelikult on see üsnagi kesine film.

Saba lahti, nokk kinni.

Tahaksin käesoleva sissejuhatada ülestunnistusega, et minu teadmised Eesti kõrgharidusmaastikust on minimaalsed: olen küll alles hiljuti veetnud 6 meeldivat aastat ühes Eesti ülikoolis, aga seda vaid ühes osakonnas/instituudist. Seega mul pole mingit reaalset ettekujutust oma koduülikooli kõigi tudengite igapäeva elust, rääkimata teiste ülikoolide tudengite omast. Samuti pole mul käepärast mitte mingeid numbreid näiteks selle kohta kui palju praegu Eestis tudengeid on, kui palju praegustest tudengitest täidavad õppekava 100%, kui palju on tudengeid, kelle keskmine hinne on 4.0 ja kõrgem, kui palju tudegeid oma õpingud pooleli jätab ja miks nad seda teevad ja nii edasi.

Küll aga on mul käepärast ühed numbrid riikliku tellimuse, selle suurendamise ja selle maksumuse kohta. Eelmise aasta märtsis kirjutas ERR, et senise 9000 tudengi asemel tellib riik edaspidi 12 500 tudengit ja need lisakohad lähevad maksma 40 miljonit eurot aastas. Eeldades, et need numbrid on korrektsed ja sellel rahal on mingi reaalne kate, siis võiksime teha ühe kalkulatsiooni.

40 miljonit eurot jagatud 9000 tudengi vahel oleks umbes 4444 eurot tudengi kohta aastas, mis tähendaks umbes 370 eurot kuus.

On kaks asja millest on kõrgharidusreformi raames räägitud: tudengitel puuduvad korralikud sotsiaalsed tagatised ning õppekvaliteet on madal. Kummatki neist probleemidest ei saa lahendada riigieelarveliste kohtade juurde tekitamisega.

Küll aga saaks esimese neist lahendada sellega, et kohtade juurde tegemise asemel kulutataks raha tudengitele stipendiumite maksmiseks. Maksta igale tudengile 370 eurot kuus on ehk liiga palju. Algatuseks võiks näiteks teha nii, et stipendiumit makstakse vaid 10 kuud aastas (seega 10*370*9000 ehk umbes 33 miljonit). Samuti võiks peaks olema mingid stipediumi astmed, stiilis keskmine hinne 4.0 ja parem annab täisstipendiumi, keskmine hinne 3.0-3.99 annab pool või kolmveerand stipendiumi ja 2.99 ja madalama keskmisega tudengid jäävad stipendiumist ilma. (Et süsteemi ei saaks kuritarvitada saaks iga tudeng samal kõrgharidusastmel stipendiumit maksimaalselt mingi arvu kuid, näiteks 40, ja peaks siis mingi kindla aja, näiteks 6 aastat, ootama enne kui seda uuesti võiks saada)

Teine probleem võiks saada lahendatud sellega, et sellest 40 miljonist jäi midagi peale stipendiumite maksmist üle. Lisaks võiks vähendada riiklikutellimust näiteks 5-7% võrra, sest korralike sotsiaalsete tagatiste puhul (nominaalajaga) lõpetamine tõuseks. Seega tõuseks õppekvaliteet juba selle arvelt et tudengeid oleks vähem, õppejõul oleks rohkem aega iga tudengi jaoks. Teiseks saaks lisaraha eest palgata juurde õppejõude, eriti doktorantide hulgast.

Kõige selle käigus muidugi oleks vaja veel sisseastumise protseduuride parandamist: tagamaks, et ülikooli pääsevad just need inimesed, kes seal tahavad ja peaksid olema. Lisaks võiks sellega kaasneda õppetöö sisuliste nõudmiste kasv, teiste sõnadega iga ainepunkti teenimiseks vajaminev töö hulk peaks olema nii suur, et üle 30 ainepunkti semestris teha oleks võimalik vaid vähestele. Selline nõudmiste kasv oleks õigustatud, sest tudengeid tasustatakse hästi tehtava töö eest. Ühtlasi garanteeriks kõrgemad nõudmised selle, et loodrid ei jääks kas ülikooli püsima (sest nad ei saaks vajalikku 75% ainepunkte täis) või keskmine vajuks nii madalale, et nemad stipendiumit ei saaks.

Kuigi lennukireisid on juba saanud üsna tavaliseks minu jaoks siis tundus mulle, et eile asetleidnud sõidu ajal nägin-kogesin piisavalt omalaadset et paar sõna võiks kirja panna.

1) Ma pole eales Tallinna lennujaamas nii pikka turvakontrolli järjekorda näinud. See ulatus peaaegu nii kaugele välja, et enne laienemist oleks järjekord alles Tartu-poolse seina ääres lõppenud.

2) Samas pole ma end Tallinna lennujaamas ka nii väga George Clooney moodi tundnud (vt. Up in Air), samas pimedate maal on ühe silmaga mees kuningas ehk tundsin end kogenud lendajana ainult seetõttu, et ümberringi oli väga palju algajaid lendajaid.

3) Kuna esimene ots oli mul Estonian Airi lennukiga, siis sain üle väga pika aja Sirpi lugeda. Strandberg kirjutas seal järgmiselt "Viimase 11 aasta jooksul on näiteks Tartu ülikoolis kaitstud ligi tuhandest doktoriväitekirjast 170 eestikeelsed ja need on valdavalt filosoofia vallas." Ma saan aru, et tehniliselt on see kraad tõepoolest filosoofiadoktor ning teaduskond on samuti filosoofiateaduskond, kuid akadeemilisele maailmale võõrale inimesele võib nii täitsa vale mulje jääda (nagu Igor Mangile näiteks on jäänud, aga sellest mõnel teisel korral). Seega oleks ehk võinud siiski öelda "humanitaaraladelt" vms.

4) Kopenhaageni lennujaamas ostsin hotdoge ja müüja kõrvetas mu saia ära, aga see on vist vabandatav, sest ta püüdis samal ajal leida tema letile unustatud telefoni omanikku. Lisaks andis ta mulle 1 euro vähem tagasi, kas see enam vabandatav on, ma ei tea.

5) Rongis Manchesterist Yorki oli üks moslemi naine koos oma kolme lapsega, kes kandis burkat (naine, mitte lapsed). Kui ta tõusis, et oma peatuses maha minna, siis üks keskealine mees hüüdis kõvasti üle vaguni "Vaadake ette!"

Muud juttu ka: osalesin rahva ja eluruumide loendusel ning andsin valeandmeid. Kogu ettevõtmise loosung on küll "Igaüks loeb" aga mina tegelikult ei oleks pidanud arvesse minema. Pärast lugesin küll Sirbist, et ausus on äärmiselt oluline, sest kui andmed on ebatäpsed, siis on ka ebatäpsed erinevad poliitilised otsused, mis nende põhjal tehakse. Aga ma siiski veedan (ilmselt) üle 1/4 aastast Eestis.

Sain jälle ühe kirjatükiga hakkama, mida saab lugeda Eetikaveebist

Kuna midagi erilist raporteerida pole ning ühtki piisavalt suurt ja vägevat mõtet pole, siis koosneb see postitus erinevatest juhuslikest ja kohati väga väikestest tähelepanekutest-kogemustest-juhtumistest.

Tänane õhtu meenutas mulle kui väga mulle tegelikult pubis käimine ei istu. Sest see on lihtsalt nõnda ebaloogiline tegevus. Sa lähed pubisse et veeta aega koos inimestega, aga seal on alati nõnda suur lärm, et sa ei kuule, mida teised räägivad ja seega kogu point kaob ära.

Eile pandi meie tänavale uued tänavavalgustid. Siravad nagu suured staadionituled. Pimedas on päris hea koju tulla, sest pole enam pime.

Kui hakkasin täna kooli minema, siis nägin oma teise korruse aknast üle tänava, kuidas üks naine tuli oma uksest välja ja hakkas tänaval suitsetama. Tema nägi mind ka. Ja siis me korraks naeratasime üksteistele, sest me nägime üksteist.

Esmaspäeval läksin kaasaegse poliitikafilosoofia seminari. Nagu alati istusime seminari oodates eesruumi diivanitel. Kuna ma tulin just õuest, siis oli mul mantel seljas ja sall kaelas. Nagu normaalne eestlane võtsin mantli seljast ning panin salli varukasse. Mille peale seminaris käiv ameeriklane muutus väga elevaks - ta polnud kunagi oma elus kedagi näinud seda tegemas. Kuid ta lisas, et kuna ta on päros LAst, siis pole see ka ime, sest neil eriti pole salle.

Meie külmkapi uks on natukene katki - see ei jää alati kinni.

Meie tänaval on juba mingi poolteist nädalat üks auto, mille tagumised istmed ja pagasiruum on täis aknaid. Ma eeldan, et keegi tegi remoti ja võttis vanad aknad eest, aga siiski: miks neid autos hoiustada?

Nädalavahetusel kustutasin oma Facebooki kontaktide hulgast umbes 20-25 inimest. Enamik neist olid inimesed, kellega pole väga ammu suhelnud ning ei näe, et ma lähi ajal nendega ka kontakti astuks. Pakun, et nad isegi ei märka seda.

Esmaspäeval läks ülikoolis elekter ära. See oli halb päris mitmel põhjusel: esiteks pidime kolmandiku filosoofia doktoratide seminarist tegema hämaras. Pärast seda seminari oli mul paus enne kui eelmainitud kaasaegse poliitikafilosoofia seminar algas, aga kuna elektrit polnud, siis internet ei töödanud ja mul polnud ka midagi lugemist kaasas, seega pidin poolteist tundi niisama passima. Kuna järgmiseks seminariks elekter tagasi ei tulnud ja kell oli juba neli, siis jäi see seminari ära, sest ruumid olid täiesti pimedad. Ja kuna internett ikka veel ei töödanud ja Magicu turniirini oli tubli 3 tundi, siis tulin koju ära ja tagasi ei läinudki.

Olgugi, et mina olen pärit Eestist, mis on oluliselt külmem paik kui York (kõige madalam temperatuur on siin üldse olnud -14 ja talvel enamasti alla nulli ei lähe), siis käin mina juba teist nädalat palju talvisemalt riides kui kõik kohalikud. Mul on mantel, sall, kindad ja müts. Samas paljud kohalikud käivad ringi küll mantliga, aga see on eest lahti, sallist ja mütsist pole haisugi. Ja see pole lihtsalt üks-kaks inimest, väga paljud inimesed on täitsa alasti arvestades, et väljas on 6-8 kraadi ja tuulega veel vähem.

Üks veider komme, mida olen kohanud on oma käepeale märkmete kirjutamine. Ja ma ei mõtle siinkohal filmidest tuttavat stseeni, kus tüdruk kirjutab oma telefoninumbri poisi käele. Ma mõtlen regulaarset kommet: inimesed kirjutavad oma käe tagaküljele asju. Ilmselt sellepärast, et siis püsib paremini meeles.