Kui keskkoolis anti mõni kirjalik ülesanne näiteks kirjand või uurimustöö, siis alati anti ette ka minimaalne sõnade/lehtede arv. Alla selle ei võinud töö olla, küll aga võisid pea valimatult pikema kirjutada.

Ülikoolis sai õige kiiresti selgeks, et siin käivad asjad veidi teistmoodi. Suurem osa kirjalikke ülesandeid on piiratud just ülevalt poolt - kui esitad pikema võetakse punkte maha.

Mis mõnes mõttes on täiesti õige lähenemine: sa peaksid olema võimeline ette antud teemal kirjutama väga pikalt ning suurem osa vaevast peaks kuluma sellele, et mahutada kogu info ette antud piiridesse, mitte et sa püüad oma vähest võimalikult pikaks venitada.

Seda kõike meeles pidades pean ma siiski ütlema, et natsionalismi ja etnopoliitika kursuse esse ülempiir, 800 sõna, on lausa naeruväärne. Eriti arvestades seda, et meil oodatakse mitte ainult korraliku sissejuhatust ja kokkuvõtet vaid ka mõistete lahtiseletamist ning piisava tausta andmist.

Nädal tagasi esitasin oma esimese esse, mis eelnimetatud maksimaalse sõnade arvu tõttu tuli kahetsusväärselt piiratud ning pinnapealne. Kuid sellest hoolimata jagan mõnd lõiku sellest.

/.../
Tööstuslik pööre ning sellega kaasnenud muutused inimeste elukorralduses on Gellneri arvates mitte ainult kordumatu ning unikaalne vaid ka äärmiselt oluline protsess, mis mängis määravat rolli modernse ühiskonna ja rahvuste tekkes (Gellner 1983: 19). Võrreldes eelmise, agraarse korraldusega, võimaldas uus sotsiaalset mobiilsust, mis tähendas seniste kihtide kadumist ning liikuvust kihtide vahel (Gellner 1983: 24–25). Töö ei tähendanud enam tingimata mateeriaga tegelemist, asjade manipulatsioon asendus suurelt tähenduste manipulatsiooniga (Gellner 1983: 32–33). Industriaalühiskond on Gellneri sõnul ainus ühiskond eales, mis toetub ühtlasele ning pidevale kasvule, asjade jätkuvale parenemisele (Gellner 1983: 22).

/.../

Neil Postman ja Charles Weingartner kirjutasid oma raamatus, et demokraatlik ühiskond on ainus ühiskonnakorraldus, kus inimestel lubatakse mõelda ja end väljendada vabalt ükskõik millisel teemal ning isegi demokraatia ideede vastaselt. Kuna koolid (haridussüsteem) on demokraatliku ühiskonna instrument, siis tuleks just seal arendada, mitte ainult teadlikkust sellisest vabadusest, vaid ka soovi ja intellektuaalset jõudu seda rakendada (Postman, Weingartner 1969: 1). Kuna haridus oli Gellneri jaoks üks olulisemaid faktoreid agraarühiskonnast modernsesse ühiskonda üleminekul ja selle alalhoidmisel (Gellner 1983: 36), võib eeldada, et see saab oluliseks ka järgmisesse ühiskonnakorraldusse edasi liikumises ning eelkirjeldatud käsitlus demokraatlikust haridusest loob pinna uude ühiskonnakorraldusse arenemiseks.

Liikudes infoühiskonna – ühiskonna, kus kogu raske füüsilise ning rutiinse vaimse töö teevad ära masinad, kus kogu info on digitaalsel kujul ning kogu maailm on seotud ühtse infoedastusvõrguga – poole, võime tabada teatud paralleele agraarühiskonnast modernsesse ühiskonda liikumisega.

Käesolev üleminek on ilmselt sama kordumatu ning oluline protsess, kui see, mis leidis aset 200 aastat tagasi. Töö mõiste muutub veelgi enam tähenduse- ning infopõhiseks, samal ajal kui füüsiline töö jääb masinate teha. Mida olulisemaks muutub informatsioon, mida enam seda koguneb ning mida lihtsamaks muutub juurdepääs sellele, seda enam hakkab mängima rolli haridus. Kuna infovahetus tulevikus tunne ruumilisi ega ajalisi piiranguid, tekib kasvupind maailmatasemel "ülikultuurile", mis on eeltingimuseks uue (ülemaailmse) ühiskonnakorralduse tekkeks (Gellner 1983: 95).
/.../

Kasutatud allikad:
Gellner, Ernest 1983. Nations and Nationalism. Ithaca: Cornell University Press.

Postman, Neil, Charles Weingartner 1969. Teaching as a Subversive Activity. New York: Delacorte Press.

Mitte loopida! - Naised poliitikas

Nagu juuresolevalt pildilt näha tulevad nad kümneste pakkidena ning oluline on neisse ikka õrnalt suhtuda. Pritsimine (ükskõik millega siis) on samuti halb mõte. Pakkidesse sisse ei vaadanud, seega ei oska öelda, kes on uued naispoliitikud Eestis, aga neid pakke oli seal päris mitu, seega neid on kõvasti peale tulemas.

Nagu juba mainitud teeme seda keskkonna teemat üsna tõsiselt - alustades algusest ning praeguseks oleme juba natukene jõunud "käega katsutavasse" piirkonda.

Kuid alljärgnevalt sooviksin jagada ja lahti kirjutada mõned mõttejupid, mis on senise kursuse vältel tekkinud.

Judeo-kristlikust tradistioonist on pärit uskumus, et inimesel on loomulik omandi/ülemuse õigus maailma ning kõige selle sees oleva üle. Ehk siis kuna Piiblis on kirjas (1MS 1:26;28) et Jumal on inimesele sellise ülemvõimu delegeerinud siis igasugune looduse ja loomade enda kasuks tarvitamine on kahtlematult õige.

Sellele olukorrale mõeldes tekkis mu peas paratamatult lapse ja tema mänguasjade võrdpilt. Kujutlege, et laps mängib oma tohutu hulga mänguasjadega ning seni on tema nende kõigi ülemus. Vaid tema saab neid juhtida, vaid tema saab mängu kulgu kontrollida, vaid tema saab mängu lõpetada.

Kui laps ühel hetkel lõpetab ning lahkub oma mänguasjade juurest siis ta ju võib oma lihtsameelsuses anda ühele mänguasjadest käsu vaadata seni kuni ta tagasi tuleb kõigi teiste mänguasjade üle ning keelata ja käskida vastavalt vajadusele, see on tema võimuses. Kuid kui palju on tolle mänguasja võimuses reaalselt seda lapse võimu teiste mänguasjade üle ellu viia?

Tsiteerides Piiblit inimesed küll kuulutavad endale Jumala poolt antud ülemvõimu looduse üle, kuid kas inimene ka tegelikkuses on võimeline, isegi kui tal on Jumala heakskiit, seda ellu viima?

Teine häiriv tõsiasi kogu selle loo juures on see, et kui mitte olla paadunud kristlane ning tõsimeeli uskuda, et Jumal lõi maailma ning see on ~7000(?) aastat vana, nagu inimesed näiteks keskajal uskusid. Siis on ilmselge, et Piiblis kirjutatu tuli pärast fakti, mil inimene taolise ülemvõimu järgselt juba käitus, mis tähendab, et see argumentatsioon on vales järjekorras.

Kolmas ning kahest eelmisest iseseisev mõte on üks radikaalne ning hetkel täiesti hullumeelne idee rahvastikukasvu kontrolliks. Kindel on see, et samasuguseid või sarnaseid ideid on inimeste peas juba valminud ning mingil määral on neid püütud ka rakendada, ma ei pretendeerigi siinkohal originaalsusele.

Küll aga püüan juhtida tähelepanu sellele, et ühel päeval võib see olla meie karm igapäeva reaalsus ning mingi aja pärast juba normaalne igapäeva elu. Ökoloogilist kriisi mõjutav rahvastiku pidev kasv koosneb sisuliselt kahest väiksemast probleemist: teatud riikides on väga kõrge sündivus ning tõenäoliselt kasvab see aja möödudes ning teatud riikides on väga kõrge eluiga ning tõenäoliselt kasvab ka seegi.

Piirangute kasutamine perede suhtes, kus on rohkem kui üks laps, on juba ammu reaalsus. Tegelikku ning tõeliselt efektiivset kontrolli saaba aga saavutada muutes seadusega reguleeritavaks iga lapse saamine - esitad taotluse ja ootad luba, kui antakse, võid lapse saada.

Aga probleemi eriti tõsiseks ohjeldamiseks tuleks seadusega sätestada ka suremine. Umbes nagu Futuramas - kui oled 160aastane siis tuleb robot ja viib sind vanade inimeste planeedile surema. Ehk siis igale riigile kehtestataks mingi kindel iga ning selleni jõudmisel tuleks inimesel meie üshikonnast lahkuda. Kui peaks juhutma, et keegi sureb varem, siis see tähendab, et kellelegi antakse luba saada laps varem.

Ma ei ütle, et ma olen selliste ideede tulihingeline pooldaja või et selliste ideede rakendamine oleks praegusel hetkel mõistlik. Ütlen vaid seda, et kui keskkonna kriis jätkub samal kursil nagu praegu, siis ühel hetkel võib see olla paratamatu abinõu, mida peame ette võttma.

On nüüd lugemiseks saadaval - femme.ee. Ühtlasi avastasin, et peaksin hakkama rohkem tähelepanu pöörama sellele, mis mu loost alles jääb peale toimetamist. Mitte et ma ei usaldaks teda, lihtsalt et saaksin kindel olla, et minu mõte, mida olen püüdnud edasi anda, ikka säiliks.

järelsõnaks: Sel aastal selgitatakse parim välja hoopis nii

...aga jää ei taha minna.

Kata kolis tagasi Annelinna, loodetavasti vaid ajutiselt. Sellest hoolimata on talle nüüd oluliselt tülikam külla minna.

Pildil Türi tehisjärv, mis hoolimata soojast ilmast on ikka veel jääs.