Kes ei oleks kuulnud rumala ameeriklase stereotüübist? Küll on neil raskusi lihtsate faktiteadmistega kui ka tavamõistluslike arutlustega. Kuid kõiki ameerika politsei- ja kohtusarju vaadates jääb mulje, et ühe asjaga neil raskusi siiski pole. Ja see asi on mälu!

Nii palju kui mina olen aru saanud, siis ühes kohtuprotsessis võtavad alguses sõna süüdistaja ja kaitsja, siis tuleb hunnik tunnistajaid, kes esitavad hulga asitõendeid ning siis teevad süüdistaja ja kaitsja veel lõpuargumendi. Tõenäoliselt saavad vandekohtunikud veel ka kohtuniku käest täpsed ja spetsiifilised juhised. See kestab päevi, teinekord isegi nädalaid. Sellele kõigele järgneb pikk omavaheline arutelu, mis teinekord kestab päevi.

Aga kas keegi on kunagi näinud mõnes politsei- ja kohtusarjas mõnd vandekohtunikku märkmeid tegemas? Ma mõtlen, et kui nad midagi üles ei tähenda, siis peab neil see kõik ju meeles olema? Kui ma mõnes loengus/seminaris märkmeid ei tee, siis on mul võib-olla juba paari tunni pärast väiksemad detailid meelest läinud, rääkimata siis kahe kolme päeva või nädala pärast. Ameerika teleseriaalide vandekohtunikud aga mäletavad kõike ja arutlevad inimeste saatuste üle ilma märkmeid tegemata.

Induktsioon on järelduste tegemise viis, mis teeb üksiku(te) juhtumi(te) põhjal järelduse üldiste juhtumite kohta. See tähendab siis, et keegi võib tähendada, et iga kord kui on olnud A on sellele järgnenud B ning sellest induktiivselt järeldada, et alati kui on A, siis sellele järgneb B.

Probleem induktsiooniga on aga selles, et see ei anna meile tegelikult head alust asju uskuda. Russellil on näiteks üks kuulus looke kalkunist:

Oletame, et meil on kalkun, kes kaldub loomu poolest arutlema induktiivselt. Ta märkab, et talle tuuakse süüa hommikul kell 9. See kordub pika aja vältel. Olenemata ilmast, aastaajast, nädalapäevast jms tuuakse ikka talle süüa hommikuti kell 9. Kalkun teeb nende vaatluste põhjal järelduse, et teda toidetakse alati kell 9 hommikul. Paraku osutus see järeldus vääraks jõulude ajal - selle asemel, et kalkunit toita, sattus ta ise toidulauale...

Selle tõttu võib kõiki induktiivseid arutlusi pidada kergelt kahtlasteks.

Kuid siinkohal tahaksin teha kaks täheldust.

Esiteks. See, et induktsioon ei anna meile head alust asju uskuda ning et induktiivsed järeldused on tihti väärad, ei tähenda, et induktiivsed järeldused on alati väärad. Täiesti vabalt võib juhtuda, et keegi üldistab mingitest üksikjuhtumitest midagi üldist, mis on ühtlasi ka deduktiivselt järeldatav. Iga induktsiooni väärust tuleb empiiriliselt tõestada.

Teiseks. Tuleb eristada kaht võimalikku arutluskäiku. Öelda, et "Iga kord kui on olnud A on sellele järgnenud B; praegu on A, järelikult järgneb sellele B" on erinev sellest, kui öelda, et "Iga kord kui on olnud A on sellele järgnenud B; praegu paistab olevat A, järelikult järgneb sellele B". Olgugi et mõlemal juhul on meil tegemist induktsiooniga, siis on esimene väida üksjagu tugevam kui teine.

Vabandust, et nõnda pikk tuli.

Mõtlesin siis ka et võtaks teemal sõna. Enne seda mõtlesin, et teen midagi, mida tihti paljud inimesed sarnastes olukordades ei tee, ehk lugesin reaalselt kõnealuse eelnõu läbi, samuti sirvisin seletuskirja mõndade olulisemate kohtade pealt. Pärast seda heitsin pilgu ka ühele Justiitsministeeriumi kirjutisele nende kodulehel.

Keskendudes siis ainult sellele kõige poleemilisemale osale ehk Kriminaalmenetluse seadustiku § 72 muutmisele, siis mida võiks öelda?

1) Üheselt ja selgelt tänasel hetkel puudub ajakirjanikel seaduslik alus ütlustest keelduda (loetelus on hetkel vaimulik, kaitsja, notar, tervishoiutöötaja ja farmatseut.

2) Esimene juhtum kui ajakirjanikul pole õigust ütlustest keelduda on selline, kus kõne all on vähemalt 8aastase vanglakaristusega kuritegu ning ilma nende ütlusteta oleks võimatu või väga raske menetlusega edasi minna. Okei, aga mida see tegelikult tähendab? Kui ma õigesti kokku lugesin siis kehtib see lõige ainult neljale paragrahvile: § 89. Inimsusvastane kuritegu, § 90. Genotsiid, § 114. Mõrv, § 405. Plahvatuse tekitamine, lõige 3 (ainult siis kui on mängus tuumaenergia, ohtlik ettevõtte või suurõnnetuse ohuga ettevõtte). Ma küll ei käinud kohtulahendite registrit läbi aga teen julge pakkumise, et reaalselt kohtu all on Eestis inimesed olnud vaid § 114 tõttu. Ja kes meist tahaks väita, et mõrva juhtumis, peaks ajakirjanikul säilima õigus vaikida?

3) Teine juhtum on aga oluliselt keerulisem, siin kehtib taas menetluse võimatuse või raskuse tingimus ning on lisatud ülekaaluka avaliku huvi ja kohtu määruse tingimus, kuid asjasse puutuvad kuriteod on hoopis teise olemusega: § 157. Kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine, § 157^1. Delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine, § 241. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine, § 242. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine ettevaatamatusest, § 316^1. Kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine, § 323^1. Saladuse hoidmise kohustuse rikkumine ("^1" tähistab siis ülaindeksit).

Seletuskirjas antud argument nende juhtumite puhul erand teha teeb viiteid kahele asjaolule: esiteks sellised kuritegusid on tavaliselt väga keeruline muul moel uurida ning teiseks kui sellised kuriteod jäävad lahendamata, siis on "oht et kaitseta jäävad teiste isikute õigused sõnumi saladusele, privaatsusele ja informatsioonilisele enesemääramisele, samuti muud eespool loetletud õigushüved." Kõnealused õigushüved on näiteks: riigi julgeolek, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides; korratuste või kuritegude ärahoidmine; tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitse.

Abstraktselt võetuna oleks selle vähemalt esmapilgul midagi viga. Samas tuleb kaaluda kaht olulist tõsiasja. Esiteks, üldisemalt on selge, et teatud olukordades kaalub avalik huvi nimetatud paragrahvid ja neis sätestatud sanktsioonid üles - ei huvita kas tegemist on riigisaladusega või mitte, kui tegemist on infoga, mis viitab riigi kriminaalsele tegevusele, on rahval õigus seda teada.

Teiseks, konkreetsemalt Eesti puhul, on paraku sellel muudatusel väga poliitiline maik küljes. Meenub koheselt Memokraadi üks kümnest keerutamisvõttest "Kes lekitas?", mis pidavat veel reformierakondlastele omane olema. Ühesõnaga, et see lekitamise teema on ikka inimestel südamel ja seetõttu püütakse seda nüüd kuidagi reguleerida. Isenesest pole midagi viga sellel kui keegi püüan poliitilisi eesmärke seadusandluse abil saavutada, aga antud juhul tekib nagu väike tõrge. Samas pole enam väga polemiseerida vaja, sest ERR kirjutab, et need pidavat välja jääma.

Veelkord vabandust, et pikk tuli.

Nagu täna hommikul teada sain, siis algas täna TÜÜE valmised, mis kestavad neljapäevani. Nagu eelnevatel aastatel kavatsen jällegi oma teaduskonna kandidaate lähemalt vaadata. Selleks läheb aga aega, seni võite mõtiskleda miks on nii, et iga TTÜ esindusse kandideeriv tudeng, kes oli oma organisatsioonilisse kuuluvusse märkinud "Keskerakond" või "Kesknoored" kandis vene nime.

järelsõnaks: hiljem selgus, et Filosoofiateaduskonnas on vaid üks kandidaat. Seega jääb avalik analüüs sel aastal ära, sest ma ei soovi oma eelistusi ühemõtteliselt avalikuks teha.

Et korra sai siis arutatud, et kuidas meie hümni kolmanda salmi esimesed read sobivad kokku eestlaste vähese religioossusega. Seisukohti oli mitmeid, kuid tõsiseid probleeme ei paistnud kellelgi olevat.

Seoses eelmisel nädalal olnud tähtpäevaga leidsin end olukorrast, kus oli põhjust hümni laulda. Püüdes seda mõttega teha, jäid mulle jälle kolmanda salmi sõnad mõttesse.

Kui jätame hetkeks kõrvale selle, mida täpselt kutsutakse Eesti üle valvama (Jumalat või jumalat või mõnd "kõrgemat võimu" või midagi muud), siis on ilmselt üsna selge, et tegu on mingi "hea asjaga". Ja kellel võiks sellega mingit probleemi olla, et mingi "hea asi" nende kodumaad kaitseb ja õnnistab. Kuid kui me vaatame lähemalt neid tingimusi ("mis iial ette võtad sa"), mida palutakse sel "heal asjal" oma valvamises ja kaitsmises jälgida, siis muutuvad asjaolud palju vastuolulisemaks.

Teiste sõnadega kutsutakse seda "head asja" Eestit kaitsma ja valvama olenemata sellest, mida Eesti teeb. Kuid kas Eesti, või ükskõik milline teine riik, väärib kaitset mõne "hea asja" poolt olenemata sellest, mida see riik ette võtab? Kui jah, siis see eeldaks, et pole ühtki kõrgemat printsiipi kui isamaa ja selle heaolu; ning see ei tundu mulle ilmselgelt nii olevat. Aga enamgi veel, kas riik vääriks kaitset "hea asja" poolt, kui see riik võtab ette genotsiidi või ebaõiglase sõja?