Nagu ikka teinekord kombeks, kirjutasin loo Eetikaveebi

Vaatasime täna teiste eestlastega Eesti laulu finaali. Selgus, et paljud inimesed (seal hulgas žürii) ei olnud asjadest õigesti aru saanud. Žürii kohta peab veel ütlema, et nende põhjendused, miks just Lenna ja Ott nende arvates head on, olid väga hädised.

Seega ma mõtlesin, et ütlen siis teistele ka, millised lood olid head ja millised mitte.

Alumine viisik:
City Nights – Teele Viira
Mina jään – Lenna
I Don’t Know – POP Maniacs
Kuula – Ott Lepland
You're Not Alone – Birgit Õigemeel & Violina

Ülemine viisik:
Valedetektor – Loss Paranoias
Made Up My Mind – Liis Lemsalu
NASA – Traffic
Oblivion – Tenfold Rabbit
Tantsulõvi – August Hunt

Jalutasin ükspäev koolist kodupoole (või vastupidi) ja mõtlesin endamisi, et huvitav kui kaua läheb aega, enne kui juhuslikult mõnd teist eestlast kohtan. (Mõnes mõttes võiks öelda, et see juba juhtus, kui enne jõule Manchesteri lennujaamas Veikot nägin, aga see pole päris see). Kuid kaua ei saanud ma selle üle mõtiskleda, sest vaid mõned päevad hiljem kuulsin enda ees jalutavat poissi ja tüdrukut omavahel eesti keeles rääkimas.

Lähenesin neile ja ütlesin: "Tere, eestlased!" Piret ja Sven on siin esimest aastatat ja teevad oma esimest kraadi. Ajasime paar minutit juttu ning sain teada, et Facebookis on isegi eraldi grupp Yorki Ülikoolis õppivatele eestlastele. Olin seal 16. liige kuid paraku nende järgmisel ettevõtmisel osaleda ei saa.

Ei saa sellepärast, et sõidan 24. veebruar paariks päevaks Madriidi. Kuna easyJet pakub Manchester-Madriid liinil odavat liiklust, siis mõtlesin olukorda ära kasutada ja sõita sinna, et võtta osa Grand Prix'ist. Loodetavasti saab olema äge, sest pärast 2004. aasta maailmameistrikaid pole ühelgi nii suurel turniiril osalenud (õigupoolest on GP ilmselt 2-3 korda veel suurem). Samal teemal tasuks ära märkida, et aprilli lõpus on Manchesteris samuti GP, seega saan paari kuuga kohe kaks tükki.

Akadeemilistes uudistes: lõppenud nädalavahetusel osalesin kraadiõppurite poliitilise teooria konverentsil Warwicki Ülikoolis. Ettekanne läks üsna hästi, kuigi oleksin pidanud tsipa rohkem harjutama, et ajastus paremini paika saada ning käsilehed tegema, et publikul kauem meeles püsida. Eile sain teate, et olen mai algul oodatud esinema konverentsil Bukaresti Ülikoolis, kus teiste hulgas astuvad ülesse Thomas Pogge ja David Miller.

Ja üle ega ümber ei saa välismaa veidrustest:
[*] Kui peaks tekkima soov vahetada endale välisvaluutat (nt. eurosid, et mandri Euroopas reisida), siis ei saa lihtsalt jalutada pangakontorisse ja välisvaluutat endale osta. Seda peab ette tellima ja siis järgmisel tööpäeval saad kätte (või lähed järele). Selgus, et kodulehel oli eksitav info ning õnnestus letist osta küll.
[*] Olen märganud, et iga esmaspäevane doktorantide seminar on selline koht, kuhu tullakse lõunat sööma. Iga nädal, täpselt samad inimesed istuvad maha, kuulavad ettekannet ja samal ajal söövad oma võileibu ja asju. Tundub kuidagi kohatu või vähemalt veider.
[*] Viimane on pigem osakonna veidrus kui sedagi. Varasemast oli meelde jäänud, et tänase ettekande pealkirjas olid sõnad 'libertarian' ja 'Luck', mille põhjal ootasin mingit poliitikafilosoofia ettekannet, paraku räägiti hoopis vabast tahtest ja teoloogiast.

Ma olen aktiivsemalt või vähem aktiivsemalt mänginud arvutimänge juba eelmisest sajandist. Kuid alles paar kuud tagasi hakkasin mõtlema, et kas sellest midagi ka kasu võiks olla.

Nüüd said mõtted kirja ja avaldatud Eetikaveebis

On üks ütlus "X - sa ei saa nendega elada, aga sa ei saa neid ära tappa", kus X asendatakse täpselt sellega, millega just tol hetkel rahul ei olda, kuid samas tunnistatakse nende vajadust või paratamatu olemasolu.

Mina tahaksin siinkohal öelda seda filmitreilerite kohta.

Üks naine läks Ameerikas kohtusse, sest filmi Drive treiler jättis tema arvates filmist hoopis teise mulje. See käik on küll tiba ebanormaalne, kuid teatud mõttes ma täiesti mõistan teda. Minugi esimene mulje treileri põhjal oli, et tegu on millegagi, mis meenutab filmi nimega Transporter, ma pole küll Drive't näinud aga kuulu põhjal pole sel Stathami filmiga palju ühist.

Seega esimene mure seoses treileritega on see, et neist võib jääda vale mulje selle kohta, mis filmiga tegu. Aga seda juhtub tõesti harva.

Minu peamine mure seoses treileritega on aga tiba teistsugune. Nimelt see, et ma ei vaata neid lõpuni. Keskmine treiler kestab 2-2,5 minutit, enamasti vaatan ma sellest ainult esimest minutit. Miks nii? Sest selle põhjal saan ma aru, kas film tundub huvitav/hea, kui ei, siis pole treilerit mõtet edasi vaadata, kui jah, siis jällegi ei saa treilerit edasi vaadata, sest siis sa tead, mis filmis juhtub.

Mäletan väga hästi kuidas ma läksin kinno vaatama Dark Knighti ja Inceptionit. Esimesest polnud ma näinud ühtki treilerit ega reklaami, teisest ainult üht väga lühikest klippi. Ning ma olen veendunud, et minu kogemus oli selle võrra palju parem. Sama käis ka Matrixi kohta. Seega treilerite mitte lõpuni vaatamine tundub parema filmikogemuse nimel mõistlik praktika.

Aga vaatame üht konkreetset näidet: filmi Unknown treiler on 2:33 pikk ja esimese minuti jooksul näidatakse meile täpselt nii palju, et tekib huvi. Tekib tunne, et tegu on tõeliselt põneva filmiga. Kuid ühtlasi saan ma aru, et kui ma nüüd edasi vaataksin, siis saaksin filmi kohta liiga palju teada ja see poleks enam põnev. Mis tõttu mul on põhjust selle vaatamine pooleli jätta. Samas vaataksiin ma treileri lõpuni saaksin ma teada just täpselt nii palju, et mõista, et tegelikult on see üsnagi kesine film.

Saba lahti, nokk kinni.