Eile tõusis päris suur kära mingist analüüsist, mille just. min. tegi. Täna siis EPLis Andra Olm veidi selgitab ja mõtiskleb. Mõned tähelepanekud ja mõtted siis.

Esiteks on hämmastav inimeste vaenulikkus ning lühinägelikkus. Eilsel EPLi uudisel oli positiivsete ja negatiivsete kommentaaride suhe umbes 1:10. Eriti veider oli see, et need kommentaarid ka püsima jäid. See, et mitmeid Reformierakonna poliitikuid pannakse paari kui homosid, pole vahest hea tavaga vastuolus, aga viidata, et homoseksuaalsus on samaväärne zoofiiliaga või kirjutada, et "Niih, õiguskantsler keelab laste sõltuvusravi, jusmin muudab kohustuslikuks pederastide abielud, mis järgmiseks? Kohapeal hukkamine, kui meelemürkide jälgi veres pole, noku kaka järgi ei haise, HIV-negatiivne..." tundub mulle küll liiast.

Teine pool sellest reaktsioonist on see, et kõik keskenduvad vaid ühele aspektile nende võimalike seadusemuudatuste juures - sellele, et samasooliste kooselu võiks kuidagi seadustada. Samal ajal kui unustatakse ära tõsiasi, et Eestis on täna väga palju perekondi-leibkondi, kes elavad justkui nagu abielupaar ilma olemata abielus. Minul on neist homo abieludest üsna ükskõik, mind huvitab hoopis tsiviilühenduse (ingl civil union) seadustamine. Alles hiljuti sai lugeda ühe varalahkunud Rootsi kirjaniku lesest, kes suurest pärandusest ilma jäi, sest nad olid kümneid aastaid vabaabielus elanud. Rääkimata siis siinkohal olukordadest, kus lapsed ja vanemlikud õigused/kohustused mängu tulevad.

Ja see on muidugi veel kolmas asi, et inimesed paistavad käituvat juskui "seadustamine" viitaks sellele, et miski oli varem keelatud ja nüüd uue seadusega on see lubatud. Samal ajal kui see miski pigem pole see ei lubatud ega keelatud, vaid lihtsalt reguleerimata - õigus pole niiöelda tegelikkusele veel järgi jõudnud.

Mäletate veel seda aega, kui täpitähti veel arvutites korralikult teha ei saanud? Koik kais ilma nendeta. Siis mo~eldi, et tuleks a"ra kasutada tru"kimasinatel kasutatud su"steemi, kus ta"pid tulevad peale ta"hte.

Mingi hetk aga leidsid lapsed, et nemad eelistavad numbreid t2htedele. Vahest aitasid siin kaasa mobiiltelefonid? Number 2 all on ju abc ja 6 all mno.

Igatahes oleme nüüd juba mõnd aega selles ajastus, et täpitähti saab täitsa vabalt kasutada. Need leiab klaviatuurilt ülesse, sa võid neid oma kaustade ja failide nimedes kasutada ja muu selline. Kahjuks aga pole kõik programmid veel nii arenenud, just täna hommikul möllasin registris ringi, sest mängu laiendus, mis vajas originaal mängu faile ei suutnud neid leida, kui need asusid kaustas "mäng".

Ühel hetkel saame ehk täpitähtedega URLid ja e-posti aadressid?

Mina õnneks pääsesin sellest seadusest, peagi juba 10 kuud maksab Tartu Ülikool minu õppelaenu tagasi. Samas kõigil nii hästi ei läinud. Saan küll aru sellest, et raskel ajal on vaja koomale tõmmata, kuid siiski.

Ülikooli ajalehes kirjutatakse üsna neid samu mõtteid, mis mullegi tundusid olevat kohased. Rene Lauk: Riik rikub tudengite õiguspärast ootust.

järelsõnaks: ja olgugi, et see on olnud vaid jutt, siis mõte lapsest ja poole õppelaenu kustutamisest on peast läbikäinud. Vat kuidas oleks võinud vastu pükse saada.

Üle-eelmisel nädalal hakkas minu Facebooki kontaktide hulgas levima kampaania Stop Killing Dogs - inimesed liitusid gruppidega, postitasid videosid, kutsusid teisi liituma ja nii edasi. Kuna ma alati toetan selliseid kampaaniaid (sh. igasuguseid allkirja kogumisi) ainult siis, kui ma suudan vähemalt ühe enda jaoks veenva põhjuse välja pakkuda, siis jäi selle kampaaniaga liitumine ära.

Mõned päevad tagasi sain jäjekordse kutse toetada seda üritust, seekord e-posti teel. Ainus oluline vahe minu mõtlemises enne ja pärast seda e-kirja oli film Brüno. Lisaks kõigele muule viskab film nalja heategevuse üle ning teeb seda eriti hästi seoses kuulsustega, kes osalevad heategevuses osaliselt (või täielikult) selleks, et rohkem kuulsust saada. Filmis on aga eriti meeldejääv stseen, kus kaks PR-inimest, kes annavad Hollywoodi tähtedele nõu kuidas ja millist heategevust teha, et rohkem feimi saada, käituvad rumalamalt kui kõige rumalam blondiin, keda mina olen eales kohanud. Seda arvesse võttes mõtlesin, et peaksin midagi ütlema.

Küsimuse all on siis see, et Lõuna-Koreas tapetakse üle 2 miljoni koera aastas. Nende liha süüakse ning inimesed leiavad, et see on hirmus ning koguvad allkirju, et see asi ära lõpetada. Mitte ainult ei leia ma ise ühtki põhjust, miks ma peaksin seda kampaaniat toetama vaid ma leian vähemalt kaks põhjust, miks sellele kampaaniale vastu olla.

Esiteks: pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad, ainult et praegusel juhul on pada isegi mustem. Teiste sõnadega leian, et selline käitumine on silmakirjalik. Ainuüksi USAs tapetakse iga asta ühe 8 miljardi kana, see on siis 4000(!) korda rohkem surmasid. Rääkimata siis teistest söögiloomadest nagu sigadest, lammastest ja veistest või siis ka teistest riikidest - kanu, sigu, lambaid ja veiseid söövaid riike on kindlasti rohkem kui koeri söövaid.

Kuna, vähemalt prima facie, paistab, et koerad ei erine ühelgi moraalselt ega bioloogiliselt olulisel viisil teistest nimetatud loomadest, siis peaksid nood teised loomad saama samaväärse tähelepanu osaliseks. Kuna teised loomad kannatavad vähemalt sama palju või isegi rohkem, siis on silmakirjalik pöörata neile tähelepanu, ise samal ajal nautides teisi praktikaid, mis on moraalselt samavõrd laiduväärsed.

Teiseks: tegemist kultuurilise imperialismi ja paternalismiga kõige ehedamal kujul. Teiste sõndadega leian, et pole meie asi selliselt teistele kultuuridele ette kirjutada, kuidas käituda või kuidas mitte. Läänemaailmas on koerad levinud koduloomad (ja isegi telestaarid ja popikoonid), samal ajal kui hindude jaoks on lehm püha loom. Läänemaailmas on siga üks enim söödud lihaloom, samal ajal kui moslemitele on sealiha keelatud.

Koera liha söömine, nagu sealiha söömine ja mitte söömine on puhtalt kultuuriline fakt. Katse seda muuta on sisuliselt öelda, et üks kultuur on parem kui teine, kuigi nad on vaid erinevad.

Sellele põhjendusele võib keegi vastata, et esitades sellise argumendi, pean ühtlasi hoiduma takistamast naiste ümberlõikusi või satit, teiste sõnadega toodaks minu esimene põhjus minu enda vastu. See aga paraku ei töötaks, sest antud juhul see ei kehtiks - koera liha söömisel ja satil on piisavalt olulised moraalsed erinevused, mis tähendab, et on võimalik olla vastu ühele ja ükskõikne teise suhtes.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et igasugustes kampaaniates osalemine on kindlasti oluline, kuid isegi õige asja tegemine valedel põhjustel on moraalselt kahtlane, rääkimata siis sellise asja tegemisest, mille õigusus pole üldsegi nii ilmselge.

Aastal 2003 tuli välja telesarja Battlestar Galactica uus-versioon, kus peale tuumasõda senine haridusminister Laura Roslin saab presidendiks. See on ulme sari ning naine saab presidendiks alles peale presidendi ja 31(?) järjekorras temast ees pool oleva inimese surma.

Aastatel 2005 ja 2006 tehti sarjades Commander in Chief ja Prison Break senistest asepresidentidest esimesed naispresidendid, sest nende senised riigijuhid surid. Need olid mõlemad mõeldud draama sarjadena ning naistel oli juba algusest kõrgem koht järjekorras.

Väga vahvalt valmistati inimesi ette selleks, et naispresident polegi ju nii mõeldamatu.

Nagu selgub sellest loost, siis negriidseid presidente võis kinolinal juba aastal 1933 näha, aga peale seda on olnud vaid käputäis näiteid (kui Chris Rocki ja Richard Pryori huumor kõrvale jätta). Kõige paremini on vast tuntud telesari 24 ja film Deep Impact.