Seoses uuest aastast uue raha kasutusele võtmisega on olnud siin seal viiteid sellele, et rahvas kardab, et ümmardamise käigus tehakse kiirelt ära karm hinnatõus ja üldse läheb kõik halvaks.

Ma ise pole küll päris sinisilmne optimist, kuid suhtun sellistesse hirmudesse veidi skeptiliselt. Samas puudub mul igasugune kindel alus nende ümberlükkamiseks, selline alus saab mul tekkida alles siis kui on omajagu aega mööda läinud. Selleks aga, et siis kunagi hiljem võrrelda, kas hinnad tõepoolest tohutult tõusid, on vaja juba praegu andmeid koguma hakata.

Kõiksugu selliste andmete kogumise juures on meetod alati väga oluline, sest kui kasutatakse valet meetodit, siis kogumine ise võib küll täpne olla, aga tulemused siiski ei ütle midagi tegelikkuse kohta. Seega mõtlesin oma esialgsed ideid meetodi osas internetiga jagada ja vaadata kas mul õnnestub neid kuidagi paremaks teha.

Esiteks on oluline võrdlusperiood. Kuna ma olen nõnda hiline ärkaja, siis mu võrdluspunkt enne vahetust saab olla maksimaalselt viis kuud enne vahetust. Kui tekitada siia veel juurde kaks teist võrdluspunkti: vahetuse hetk ja viis kuud peale vahetust, siis peaks olema üsna adekvaatne võrdlusperiood. Või tundub, et piisab kui tõstaksin vahed kolme kuu peale? Või peaksin tegema mitu võrdluspunkti enne ja peale vahetust?

Teiseks on oluline milliseid hindu võrrelda. Mõtlesin, et mul pole tegelikult mõtet ju võrrelda selliste asjade hindu, mida ma ostan nii harva või ei osta üldse, et seal mingit hinnatõusu/langust üldse kunagi tunnetada. Selles mõttes, et autode hindu pole mõtet vaadata, sest ühtki autot pole kunagi ostnud ning pole ka ühtki ostmist ette näha, samamoodi pole mõtet telefonide hindu võrrelda, sest viimase telefoni ostsin ~3 aastat tagasi.

Seega peaks vaatlema neid kaupu ja tooteid, mida tarbin piisavalt tihti, et vaatluse allolevas 10kuulises perioodis neist ka mingit tolku oleks. Ilmselge on see, et toiduainete hindu tuleks vaadata: leib, sai, piim, juust, puuvili, kuivained, alkohol, jne. Tõenäoliselt tuleks ka mingeid tööstuskaupu vaadata, umbes et pesupulber, elektripirnid, riided, jalatsid jne. Kuid selles valdkonnas ma pole päris kindel, mida vaadelda - olen avatud soovitustele.

Teenuste osas on kindlasti vajalik mõõta restoranide ja pubide söökide ja jookide hindu, lisaks hüppavad pähe kinopiletid, juuksur, takso ning muu transport. Rohkem selliseid piisavalt "igapäevased" asju ei tule pähe. Olen samamoodi avatud soovitustele.

Kokkuvõtteks siis: tahaks koguda andmeid selle kohta, kas seoses euro tulekuga on alus hirmudel, et hinnad tõusevad. Vaatlusperioodiks pakun 10 kuud, kus on kolm vaatluspunkti (enne vahetust, vahetus ja peale vahetust). Hinnad, mida plaanin vaadelda, oleksid kaupade ja teenuste hulgast, mida piisavalt tihti selle sama perioodi sees ostan. Ning olen avatud soovitustele, kuidas meetodid andmete kogumiseks paremaks teha.

Leidsin mõni päev tagasi sihukese postituse, kus on esitatud 15 küsimust, mida pidavat Google tööintervjuul küsima. Proovin siinkohal neile mingid vastused pakkuda.

K: Kui palju golfipalle mahub kollasesse koolibussi?
V: Kõne all on siis ilmselt ameerikas kasutusel olevad kollased koolibussid. Golfi ma ei mängi, seega ei tea kui palju palle mahub mõnda ämbrisse näiteks, aga golfipalli suurust kujutan ikkagi ette. Pakuks, et sellise koolibussi salong on 12 meetrit pikk, 2,5 meetrit kõrge ning 2,5 meetrit lai. Seega oleks selle ruumala 75 m2, kui inventuur maha arvestada siis jääb vaba ruumi mingi 77%. Golfipalli raadius on umbes 2,5 cm, mis tähendaks, et neid mahuks sinna umbes 880 000. See on muidugi eeldusel, et seal inimesi või mingit muud kraami ees pole.

K: Kui palju tuleks raha küsida kõigi Seattle'i akende pesemise eest?
V: Sellele küsimusele on mul suht raske vastata, sest puudub igasugune ettekujutus kui palju võiks USAs akende pesemine üldse maksta. Aga püüame siiski. Seattles elab miskine 600 000 inimest, lisaks tuleb veel arvestada kõigi nende töökohtadega ning muude hoonetega. Võttes aluseks selle, et minu korteris on 1,5 akent ning töö juures 1 aken inimese kohta oleks Tartus justkui 2,5 akent minu kohta. Seattlis on kindlasti suuri pilvelõhkujaid mis selle numbri kõrgemale tõstavad. Paneks siis näiteks, et 4 akent inimese kohta ehk 240 000 akent. Seega tuleks küsida 240 000 korda X dollarit, kus X on sobiv summa ühe akna eest. Seda muidugi eeldusel, et ei nõuta kõigi akende üheaegset pesemist.

K: Riigis, kus soovitakse saada ainult poisslapsi, jätkab iga pere laste saamist, kuni nad saavad poisi. Kui tuleb tüdruk, saavad nad veel ühe lapse. Kui tuleb poiss, siis on kõik. Milline on poiste ja tüdrukute arvu suhe sellisel maal?
V: Kuna tõenäosus on umbes 1/2 et esimese lapsena sünnib poiss, siis ütleme, et pooled pered saavad ühe poisi. Teine pool saab esimese lapsena tüdruku ning neist pooled saavad teise lapsena poisi, jne. Kui me nüüd võtame mingi suvalise arvu, näiteks 1000 pere, siis on meil esmalt 500 ühe poisiga pere ja 500 ühe tüdrukuga pere (suhe 1:1). Viimasest 500st saab 250 ühe tüdrukuga ja ühe poisiga ja 250 kahe tüdrukuga peret (suhe ikka 1:1). Seega võttes arvesse poiste loomulikku suuremat suremust ja lühemat eluiga siis peaks suhe olema veidi tüdrukute kasuks, mingi 10% näiteks. Seega võiks vastus olla 0.9:1

K: Kui palju klaverihäälestajaid on maailmas?
V: Parema elustandardiga riikides (st. Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias ning üksikutes Aasia riikides) pakuks et klaverihäälestajaid on 1 iga 20 000 inimese kohta ehk et Tartus on 5 inimest, kes kvalifitseeruks kui klaverihäälestajad. Rikkamates riikides elab 2,5 miljardit inimest, seega 125 000 klaverihäälestajat. Ülejäänutes (st. Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, enamikus Aasias) on see number 20 korda väiksem, ehk 1 klaverihäälestaja iga 400 000 inimese kohta, neis riikides elab 4 miljardit inimest, seega 10 000 klaverihäälestajat juurde. Kokku 135 000

K: Miks on kanalisatsioonikaevu kaaned ümmargused?
V: Sest neid saab jätta lahti nii, et luuk jääb augu kohale rippuma? Sama läbimõõdu juures väiksem pindala? Sest nii ühel hetkel sattus ja siis lihtsalt jäigi?

K: Koosta San Francisco jaoks evakuatsiooniplaan.
V: Seda linna ei tunne ma kaugeltki nii hästi et üritada. Kindlasti oleks oluline jagada koormus erinevate linnast väljuvate teede vahel.

K: Mitu korda päevas kattuvad kella seierid (üksteise peal)?
V: Kell kaksteist öösel on nad kohakuti ja siis sõidab minuti seier tunni seierist iga tund mööda. Seega järgmiseks kella kaheteistkümneks öösel teeb see 12 korda. Vastus oleks siis 13.

K: Selgita "dead beef'i" tähendust.
V: Miski mis on mõttetu ja iganenud?

K: Mees lükkas oma auto hotelli ja kaotas varanduse. Mis juhtus?
V: Kuna autod tavaliselt ei käi hotellis, siis pakuks, et hotell sai sellest kannatada ning see läkski talle varanduse maksma.

K: Sa pead kindlaks tegema, et sinu sõbral Taavil on sinu õige telefoninumber, aga sa ei saa seda temalt otse küsida. Sa pead antud küsimuse paberile kirjutama ja selle Evele andma, kes siis paberi Taavi kätte viib ja vastuse sulle tagasi toob. Mida pead sa paberile kirjutama (peale küsimuse), et oleks kindel, et Taavi saab teate dešifreeritud, kuid Eve ei saa teada sinu telefoninumbrit?
V: Ülesande püstitus paistab välistavat selle, et saaksin Taavile saata kirjakese "Helista mulle!", mis lubaks kindlaks teha, kas tal on õige number või mitte. Teine variant oleks kasutada mingit koodi, mida mina ja Taavi oskame, aga Eve mitte; ise asi kas selline kood on olemas.

K: Sa oled piraadilaeva kapten ja sinu meeskond saab hääletada, kuidas kulda jagada. Kui vähem kui pooled piraadid sinuga nõustuvad, sa sured. Kuidas sa soovitaksid kulda jagada, et saaksid korraliku saagi ja jääksid sealjuures ka ellu?
V: Jagan meeskonna pooleks: pooled jaotavad saagi osadeks, teised otsustavad, kes millise osa saavad.

K: Sul on kaheksa ühesuurust palli, millest seitse kaaluvad ühepalju, kuid kaheksas kaalub õige pisut rohkem. Kuidas sa leiad raskema palli kahe katsega, kui sul on võimalik seda kindlaks teha vaid käes kaalumise teel?
V: Kolm palli ühte kätte, kolm teise kätte. Kui need on sama rasked, siis on raske pall ühest kahest, mida sa esimesel korral ei kaalunud. Kui neist on üks kolmene komplekt raskem, siis võtad sellest ühe ühte ja teise teise kätte, kui üks neist raksem siis see on raske pall, kui kumbki pole, siis on ülejäänud pall raske pall.

K: Seleta oma 8-aastasele vennapojale kolme lausega, mis asi on andmebaas.
V: Andmebaas on suur kogu, mis on täis informatsiooni, mida kasutatakse mingil kindlal eesmärgil. Tavaliselt on andmebaasid arvutites, et neile saaks kiiresti ja kergelt ligi.

K: Sind kahandatakse 10-sendise mündi suuruseks, ja ka sinu mass kahaneb võrdeliselt. Seejärel visatakse sind tühja belnderisse, mis hakkab tööle 60 sekundi pärast. Mida sa teed?
V: Püüan teha kõva häält, et keegi blenderi peataks ning loodan, et elekter lähe ära.

K: Kui palju CV-sid saab Google tarkvaraarendaja kohale igal aastal?
V: 500 iga konkurssi kohta?

Peale viimast loengut organiseeriti mitte-formaalne kohtumine Stephen Stichiga, mis oli eelkõige suunatud tudengitele. Võtsin sellest osa ja jutuajamiste käigus räägiti nii mõndagi huvitavat.

Alljärgnev dialoog leidis aset peale seda kui keegi meie tudengitest viitas Žižekile.
"Who?"
"Žižek."
"What was the name?"
"Slavoj Žižek."
"Maybe you are pronouncing it differently, could you write the name down?"
[Tudeng kirjutab paberile Slavoj Žižek.]
"Nope, never heard of him."
Iseenesest pole selles midagi halba, kuid kõigile kohal viibijatele tundus see lihtsalt veidi naljakas. Aga noh, me ju Ida-Eurooplased ning oma kandi mehi teame ikka paremini.

Pärast jutustas Stich kuidas oli nooruspõlves ühe professoriga vaielnud selle üle, kas inimestel on hinged või ei. Professor olevat siis teinud ettepaneku, et kui Stich ei usu, et hinged on olemas, siis võiks too oma hinge ära müüa. Sellise kaubaga ei saanud Stich aga nõustuda, sest kuidas sa müüd midagi, mida sa usud et pole olemas. Seega tegi professor talle uue pakkumise teha leping, millega professor annab Stichile mingi summa raha ja viimane loovutab omandiõiguse oma hingele siis ja ainult siis kui see olemas on. See tundus hea plaan ning Stich müüs oma hinge 10 või 25 sendi eest (ta täpselt enam ei mäletanud). Paar aastat tagasi käis Stich ühes ülikoolis loengut andmas, kus too vana professor veel töötab, kuid tal ei õnnestunud temalt küsida, et mida too on Stichi hingega teinud viimased aastakümned.

Viimane vahva looke puudutas seda, kuidas Stich ja tema tollane kihlatu tahtsid abielluda. Hiljutise seadusemuudatuse tõttu oli nende osariigis, mille elanike arv ulatus mitmetesse miljonitesse, nüüd vaid käputäis inimesi, kellel oli seaduslik õigus läbi viia ilmalikke laulatusi. Kuna neil oli soov abielluda vahetult enne jõule, siis ei õnnestunud neil ühegi sellise inimesega kokkuleppele saada, sest kõik olid puhkusel. Siis aga avastas Stich, et iga kiriku vaimulikul on automaatselt õigus läbi viia laulatusi ning kirikut on võrdlemisi lihtne registreerida. Siis küsiski ta oma tolleaegse kolleegi Jaegwon Kimi käest kas too oleks nõus olema omanimelise kiriku rajaja, eeldusel et Stich kõik paberimajanduse tema eest korda ajab, Kim ütles jah. Asi oli juba poole peal, kui selgus et üks osariigi ülemkohtu kohtunik muutis oma puhkuseplaane, siis õnnestus neil abielluda ilma uut kirikut rajamata. Sedasi jäigi kimoloogia kirik rajamata.

Ka sel aastal jätkus nüüdseks juba mõnusaks traditsiooniks saanud loengusari ning järjekordne filosoofia superstaar, kes Tartus käis, oli Stephen Stich. Tema loengute pealkirjaks oli Experimental Philosophy & The Bankruptcy of the "Great Tradition". Alljärgnevalt teen kiire sisulise kokkuvõtte, ta räägis väga arusaadavalt ning selliselt, et palju eelteadmisi polnud vaja. Loengud võeti videosse, aga kus ja kas neid kunagi näeb, on hetkel selgumisel.

Esimese kahe loengu point oli siis lühidalt selles, et teatud osa filosoofiast ("Suur Traditsioon") on kasutanud ja kasutab siiani intuitsioone asitõenditena teatud seisukohtade tõestamiseks või ümberlükkamiseks. Näiteks kui mingis kirjeldatud situatsioonis ütleb eetiline teooria, et peaksime tegema üht, aga meie intuitsioonid ütlevad, et peaksime tegema teist, siis see on põhjus antud teooria kahtluse alla seada. Sarnane lähenemine kehtib siis kui püüame mõisteid analüüsida, kui mingi asjade kirjeldus täidab kõik tunnused, et sellele mingit mõistet rakendada kuid meie intuitsioonid ütlevad, et see pole kohane, siis see on põhjus oma mõistet muuta.

Oluline nende intuitsioonide juures on siis see, et neid saab koguda tugitoolist. Filosoof võib rahulikult oma toas istuda ja nende asjade üle mõelda ning kasutada oma intuitsioone, ilma vaatamata, mis päris maailmas toimub.

Viimase 10 aasta jooksul on aga kogutud hulgaliselt empiirilisi andmeid selle kohta, et intuitsioonid on erinevates demograafilistes gruppides väga erinevad. See tähendab, siis et lääne inimestel on teised intuitsioonid kui asiaatidel ning kõrgema sissetulekuga inimestel on teised intuitsioonid kui madala sissetulekuga inimestel jne. Lisaks on avasatud hulga teisi faktoreid, mis inimeste intuitsioone mõjutavad nagu näiteks keskkond, küsimuste esitamise järjekord jne.

See kõik annab meile alust arvata, et intuitsioone ei saa kasutada asitõenditena nii nagu seda on seni tehtud, ilma et me võtaksime arvesse kõiki erinevaid empiirilisi kaalutlusi intuitsioonide kohta. Kasutades Stichi enda sõnu "see oleks intellektuaalselt vastutustundetu". Sealt siis "Suure Traditsiooni" pankrot.

Muidugi on võimalik sellele probleemile vastata öeldes, et tõeliselt on olulised vaid filosoofide intuitsioonid, sest nood on filosoofilistes küsimustes eksperdid. Enamgi veel filosoofide intuitsioonid suures osas kattuvad. Selle vastusega tegeles Stichi kolmas loeng.

Point oli siis lühidalt selles, et inglise keelt kõnelevas filosoofilises maailmas on naiste osakaal umbes 15-25%. Viimastel aastatel on kogutud hulgaliselt empiirilisi andmeid, et naiste intuitsioonid erinevad meeste omadest. Kuna naiste osakaal on filosoofide hulgas väike, siis on filosoofide intuitsioonide kattumine tõenäoliselt soolise vildaku tulemus. Ehk tegemist pole mitte ekspertide nõustumisega vaid "sobivate" intuitsioonidega inimeste valikuga.

Veidi enne MMi leidsin internetist ühe pildi, kus oli kujutatud üht valemit ning selle valemi alusel oli kogu MM ära ennustatud, kes kui palju alagrupi mängudes võidab ning kes siis viimaks turniiri võidab. Selle alusel pidid Brasiilia ning Serbia finaalis kohtuma.

Valem on ise üsna lihtne: võttes arvesse riigi rahvuse, SKP ja kogemuse (ning vajadusel koduväljaku eelise) saab selle alusel arvutada kui palju üks meeskond rohkem väravaid lööb. Väidetavalt pidavat see 72% juhtudel täpne olema.

Vahetult enne MMi nägin kutset osalema ennustusvõistlusel ning mõtlesin, et kuna ma jalgpalli praegusest olukorrast suurt tegelikult ei tea, siis proovin selle valemi alusel ennustamist.

Kuna see valem väga harva ennustab viike, siis mul nii väga hästi sellel ennustamisel ei läinud. Alagruppide 48 mängust ennustasin õigest 20, mis on vähem kui pool. Kui nüüd viiki jäänud mängud kõrvale jätta, siis on mänge 34 ning neist oleks 20 õiget ennustust ikka alla 60%. Seega antud turniiri puhul see väga edukaks vahendiks ei osutunud.

Kuna mul puudus juhend kuidas kogemust arvutada, siis pole seda enam praeguste mängude puhul kasutanud. Kolmest seni toimunud mängust olen vaid ühe suutnud õigesti ennustada.