Et siis esimene öö edukalt uues elukohas veedetud, mis sest et ma alles kell 5 koju jõudsin [ tegelesin õilsate kultuursete asjadega linna peal - Draama festival 2005 ettevalmistused ] ja sai küll oldud.

Täna tegime mingi väikse avaaktuse ja infotunni variandi kah. Sai tiba targemaks - peamine on ju muidugi, et loengud alates järgmisest nädalast ja koormus paistis suht lebo olevat. Mingi võõrkeelega küll on väike teema - tahavad mind mingit uut keelt õppima panna. Ma arvan et mingi prantsuse, korea ega hungari keel ei eruta kuigi. Uurime seda veel.

Kuna netti suurt pole: leping küll tehtud aga alles reedest hakkab pihta siis praegu käin Heiko läpagaga fuajees WiFi'tamas. Ja suurem osa kodus veedetud vabast ajast läheb teleka alla. Aga programmi jätkub: Heikol on virnaga Simpsoneid ja Asterixi (=

Mis silma hakkas oli see, et harjumatult palju tuttavaid nägusi jõlgub ringi nii linna, maja kui kooli peal. Kuidagi kahtlane, polegi nagu võõras linnas. Boksinaabril on sünnipäev: laulsime Heikoga talle. Homme kell 13 tehakse raamatukogus ekskursiooni. Muud põnevat polegi.

oeh! mitte, et ma ei oleks enne "postita" nuppu vajutamist seda akent korra juhtumisi kinni pannud

Aga alustame siis ikkagi algusest: oli juba kergelt jahe ja tume augusti kuu õhtu, nädalapäevad tagasi või nii. Sattusin istuma ühte Tallinna Vanalinnas asuvasse kohvikusse, jagasin lauda Johanna, Jaani, Pille ja Karolaga. Teemaks tuli keegi tundmatu noormees, kes pidi sellest õppeaastast Realgümnaasiumi 11klassiga(?) liituma. Temast ei teadnud keegi midagi kindlat, aga kuulu järgi pidi ta mingi imelik olema. Pakkusin välja, et ehk on ta nagu Ricky filmist "American Beauty" [mis aastal 2000 muude auhindade hulgas ka mitu head Oscarit, parim film, režii, mees peaosa jne. tasku pani].

Täiesti loogilise vestluse jätkuna tuli arutlusele poisi isa, keda mängis Chris Cooper [kes eesti kinodeski nähtud "Adaptation"is tehtud kõrvalosa eest 2003. aastal Oscari nabas]. Kahtlust ei tekkinud selles, et ta arvas peategelast Lesterit ja oma poega olevat lillade killast. Kuid vaidlema jäime küsimuses - kas mees ka ise homoseksuaal oli. Tüdrukud, eelkõige Pille, nõudsid, et ma võtaks omaks fakti - mees oli 100% gei ning see paistis välja. Kuna film polnud sel hetkel selgelt meeles ning viimasest vaatamisest oli teistsugune mulje jäänud, ei saanud nõustuda, kuid ümerlükata samuti mitte. Võtsin siis täna ette ja vaatasin filmi veel korra. Võttes nüüd arvesse seda uut seisukohta, jälgisin hoolega tegelase käitumist, dialoogi ja reaktsioone. Ning pean tõdema, et tõesti. Seega kasutan siin seda võimalust ja pöördun sinu poole, Pille, "Sul oli õigus. Mees oli pede ja seda võis ette aimata"

Kuid see polnud ainus, mida märkasin. Minu puhul on tavaline, et filme vaadates ja isegi tänaval jalutades märkan inimeste teisikuid ja sarnaseid persoone. Teinekord leian kaasmõtlejaid näiteks - Erki vs. mingi tüüp Eifeli torni juurest või Berit ja Hendrik. Teinekord olen oma arvamusega üksi näiteks Sandra vs. Amelie või Jon Finkel vs. Justin Timberlake.

Aga seekord oli olukord lausa naeruväärne. Filmist tabasin ära käputäie erinevaid tegelasi, kes kas välimuselt, olemuselt või siis koguni mõlemaga mõne pärisiinimesega sarnanesid. Ning nende vahelised suhted jooksid kah loogiliselt paralleelselt päris maalimaga. Tiba hirmuäratav oli see. Mitte ainult sellepärast, et tundsin kõige suuremat sarnasust Lesteriga vaid et mine sa tea, mis kuradi Matrix-kloonide rünnaku paranoia illusioone mulle mängitakse!

See tuli mulle lihtsalt korraga ja pidin selle kohe siia maha saama, sest muidu kaoks moment..

Öelge palun, kas ma olen veider, et võtsin oma tulevaste kursusekaaslaste nimekirja ette ja lasin selle orkuti otsingust läbi ja vaatasin mis inimestega ma koos õppima hakkan?

Et ma võiks ju kirjutada pika arutluse teemal, kuidas Vene riik teeb pidevaid jõudemonstratsioone, et Balti riikidele meelde tuletada "Me võime iga kell tulla ja teil kodud sodiks pommitada ning kõik põlema panna. Seega olge oma välispoliitikas hoolikad" Ning kuidas Eesti riik pidevaks vastukaaluks teeb teeremonte ning muid ümberkorraldusi, et rahvale näidada "Infrastruktuurid on ikkagi veel meie käes. Teeme nendega, mis tahame. Paanikaks pole põhjust"

Või siis spekuleerida teemadel, et mis täpsemalt on ikkagi punk muusika ja mis on nende sõnum. Ning kas selliseid bände nagu Offspring, Blink 182 ja White Stripes saab mingit moodi selle alla liigitada ja kas termin pop-punk või punk-rock on üldse õigustatud, sest punki on ju ainult üks ja see õige, hoolimata sellest, et teinekord seda unplugged tehakse.

Aga ma ei tee seda üldse. Vaid selle asemel räägin, kuidas on elu idas. Ehk täna omikul tiba enne kella kaheksat startisime Heiko ja Ingraga Pärnust, et kolida ja järgmised aastad suht Tartus elada. Raatuse ühikas [Raatuse tänav 22] tuba 607 on selleks punktiks kus Heikoga tuba jagades resideerun. Ingra on üle koridori 610 toas. Eelluure andis teada, et meie boksis on veel 2 venelast ja 2 eestlast. Kerge deduktsioon viitas, et eesti poisid suuretõenäosusega pole tuttavad ega tulnud sihilikult sinna tuppa kokku. Vene poiste puhul ei oska midagi arvata. Boksi eelmised elanikud olid olnud probleemsed tegelased nagu selgus majahoidjalt, seega mustust ja värki oli mida küürida, aga mitte midagi tapvat. Toa paigutasime oma parima ära nägemise järgi ära ja kaunistasime ka nati. Nüüd on veel telekas ja arvutid sisse viia ning ehk kardinad muretseda, et täis kodutunne tekiks. Välja näeb kogu see pull umbes selline [eespool on paar pilti köögi nurgast kah]

Alustagem revolutsiooni!
autor ikka mina, lihtsalt leht teine.

kuna kavalad weebikudujad stl ja dol pole veel ülima täiuseni jõudnud siis saab otse linki vaid sedasi anda. selleks, et nautida PLANC lehe täit võimsust klikka siia