Viimaks on jõudnud see päevakajaline sotsiaalkriitiline poliitilise alatooniga lühimultikas laiade massideni. Pilt valmis 5. august 2006 Hiiumaal ja heliriba kuulub Sneaker Pimpsile, kes esitab Prodigy lugu Firestarter.

Kellel jääb arusaamatuks, kus on(oli) päevakajalisus, ühiskonnakriitika ja poliitiline alatoon, peab ootama kuni ma ükskord natuke seletan. Ei taha kohe kõigi jaoks avastamisrõõmu ära rikkuda.

Kellel ülalolev aken ei tööta siis abiks YouTube link.

Hommikused kalastajad

Hendriku sünnipäev [mis iseenesest oli korralik pidu: naised, õlu, saun, veri, gay-porno jne.] venis loomulikult viimaste öötundideni. Und sai mingi poolteise tunni jagu, sest esimene buss linna poole läks 5:10, mille peale sihtisime, sest Katat ootas 6:00st buss Tallinna, kus ootas teda 8:30st buss Narva. Üldse ei kadestanud teda.

Kogu see öine möllamine ja tarbitud alkohol tingisid selle, et kell kuus õhtul oli mul ikka veel hommik ja tohutult raisatud tunne tuli peale. Igasugune isu läks ära.

Kui vanasti käidi pihitoolis isegi kui suurt pattu polnudki hingel või siis baarileti ääres, et lihtsalt saaks rääkida natuke. Hiljem oli kombeks hoopis diivanile pikali visata ja maksta kellelegi 200 dollarit tunnis, et ta su mõtteid kuulaks. Õnneks on meil tänapäeval internet ja end välja elada saab puhta tasuta ja suuremale publikule.

Leia pildilt mees ja naine

Delfis ilmus mõni päev tagasi üsna mittemidagi ütlev lugu emodest. Kes nad on ja mis nad on. Mittemidagi ütlev sellepärast, et igasugune sildistamine, mis pretendeerib ühele ja ainuõigele sildistamisele on kas liialt üldine või vastuoluline. Ning just seda too lugu üritas teha - panna külge väga konkreetset ja kitsast silti. Sattudes nõnda mitme tule vahele ning öeldes edasi üsna vähe.

Mida mina mõtlesin Viljandi Folgi ajal, kui nägin seltskonda punkareid [keda traditsiooniliselt võiks pidada anarhistideks või vähemalt mingil määral "masina" ja/või korporatsioonide vastaseks] joomas Coca-Colat, oli see, et kas kandes mõnd mitteametlikku vorm [antud juhul siis punkari stereotüübile vastavad rõivastust] seome end mingite põhimõtete ja/või elukommetega või mitte? Ning vastupidi: kas mingite elukommete ja/või põhimõtetega sidumine eeldab ka vastava vormi kandmist?

Ma ei näe mingit põhjust, miks ma ei võiks tenniste ja dressidega tänaval kõndides kuulata Metallicat ning mõelda Jumala olemasolu ja ateismi probleemide üle. Või pintsaku ja lipsuga patseerides kuulata Roni Size't ning kõneleda 16aastaste preilidega sellest, miks Ice Cream rokib. Nii kaua kuni tegemist on mitteametliku vormiga, ei saa keegi teha mulle ettekirjutisi, kuidas ma pean mõtlema, kui seda kannan ning vastupidi.

Kui erinevad inimesed, kes kõik peavad end mingi teatud stiili/grupi esindajateks ei suuda jõuda üksmeelele, kas antud bänd kuulub nende stiili/grupiga ühise nimetaja alla, siis mis veel teistest rääkida, kes seisavad väljaspool. Ma ütlen teile - igakord kui püüate panna mõnele stiilile, olgu ta siis muusika, mood, elu või mõtlemine, üht ja ainsat silti, riskite sellega, et jääte liiga üldiseks või eksite paljude teiste arvates. Ma ei hakka näiteid siinkohal tooma, te kogete seda ise.

PostSecret

Mulle tuli see salasoov jälle eile meelde ja tegin temast kohe postkaardi kah. Aga ühel päeval ma lähen ja vallutan Viru Keskuse...

Naljakas fakt: dubleerisin end Flickrisse, et saada rohkem tähelepanu ja liiklust. Tõesti üks kümmekond lisa külastust tuli. Aga üle poolte kõigist vaatamistest on kogunud just see pilt. Miks ma küll ei tea?

Sa pole üksi!

Kiirkommentaar saatele "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"

"Ma arvan, et me kõnelesime selle pooleteise tunni jooksul mitmetest asjadest." Alustas herr president oma lõppsõna, olles suurema osa saatest justkui tablettide peal võrreldes oma tavalise olekuga.

Lips oli tal ka kole. Jättis endast sihukese suvalise 78aastase Kapa-Kohila vanamehe mulje. Teised vennad olid ikka uhked ülikonnad korralike lipsudega selga ajanud.

Mis ei meeldinud oli see, et korraliku arutelu asemel läks saade kuidagi väga Valimisstuudioks üle. Paneks selle julgelt saatejuhtide süüks, kes ei tahtnud/osanud/suutnud/sisesta ise sõna enne saadet külalistele selgeks teha, millest hakatakse rääkima ja millest mitte. Ning saate vältel oleks pidanud ka ehk tugevamalt suunama. Aga võib-olla nad tahtsidki mingit eelmängu häälte võitmisele...

Siinkohal peab ütlema, et Mart Laar jättis kõige parema mulje. Ta suutis korduvalt rõhutada, et on vaja uut prioriteeti ning vajadust arutleda, mis see võiks olla. Omalt poolt pakkus ta täitsa ilusa ja saavutatava eesmärgi, milleni jõudmine tähendaks paljude praeguste valupunktide lahendamist.