Päev 4 - Turistiks olemine 1
Esimene (ja paraku ka viimane) päev, mis on täiesti vaba ning saan olla täisvereline turist. Ilm on viimaks läinud tõsiselt heaks (ainus päev terve reisi ajal) ja kõik paistab olevat täiega olemas. Ainuke probleem on selles, et jalatsivalik ei ole olnud kõige õnnestunum ning jalad on nõnda läbi, et ei kannata pikalt püsti seista ega ringi liikuda.

Hommikul esimese asjana sõidan Fredriksbergi, siiani ei saa täpselt aru, kas tegu on endise äärelinnaga või mis. Aga neil on oma raekoda ning selle taga parklas vägev kirbuturg, kus müüakse kõike. Kuid igaks juhuks käin vaatan ka Norrebrogade turu üle, seal on veidi rohkem rõhku riietele, kuid valik on jätkuvalt kirju.

Teel kesklinna jääb mulle ette botaanika aed, kus väga kaua aega ei veeda, sest tahan jõuda vahtkonna vahetust vaatama. Kõnealune palee on täpselt Marmorkirkeni kõrval, siit leian ka esimese(sic!) Søren Kierkegaardi kuju.

Pealelõunal lähen teisele tuurile linna - peamiseks sihtmärgiks on Rundetaarn ehk Euroopa (maailma?) vanim seni kasutuses olev observatoorium. Torni arhidektuur on äärmisel huvitav - treppe ei ole, on vaid spiraal, mis teeb 7,5 pööret ümber oma telje. Maa, mis tuleb maha käia, selleks et torni tippu jõuda ja tagasi alla tulla, sõltub tohutult kas kõnnid mööda välis- või sisemüüri, lausa kolm korda. Tipust avanev vaade on küll vägev, kuid ei midagi niii erilist.

Edasi plaanisin minna Kierkegaardi maja otsima, interneti andmetel elas ta kohas nimega Kongens Nytorv, paraku paistab, et mingit silti, kus filosoofi maja on, ei ole. Või siis osutub väljak liiga suureks, et ma seda oleks suutnud leida. Selle eest leian eest hoopis tšillimis asja ning maja, mis kaetud lilledega. Ühtlasi näen pruutneitsipidu, mis koosneb suurest seltskonnast kenadest noortest neidudest, kes veavad enda järel umbes sellist käru, mis on loomulikult täidetud alkoholiga.

Vägeval Nyhavn restoranide tänaval õhtustada ei õnnestu, sest süüa hakkavad nad pakkuma nõnda hilja, et lepin hoopis kõrvaltänava jäätisega. Teel tagasi koju põikan läbi Christiansborgist ja kaunist hoovist leian eest teise (sic!) Søren Kierkegaardi kuju. See teeb siis kokku ühe väljaku ning kaks kuju.

Täitsa õhtul pöörab ilm ära, mis ongi hea, sest jalad vajavad puhkamist ning ma ei tunne, et jään millestki ilma. Siinkohal oleks passlik teha tähelepanek, et võrreldes Tartuga pole Kopenhaagenis peaaegu ühtki lindu: ma ei näinud ühtki varest, hakki ega varblast ning mäletan vaid paari üksikut tuvi ja kajakat.

Tuleb märkida, et olen reisikirja kirjutamise jätnud ohtlikult hilja peale ning paljud detailid võivad hakata juba hägustuma.

Päev 3 - Konverents 2
Heade plenaarettekannete seeria jätkub, sest konverentsi teine päev algab taas väga hea ettekandega. Räägitakse, olgugi et kasutades rohkelt metefoore, sellest kuidas meil on kõigil ettekujutus parimatest võimalikest maailmatest ning kuidas nende vahel navigeerides jõuda selleni, mis meid kõiki kõige rohkem rahuldaks. Teine ettekanne püüab näidata kuidas meil on häid epistemoloogilisi põhjuseid mitte võtta teisi kui moraali eksperte ning mis on selle implikatsioonid demokraatiale.

Paralleelsessioonis kuulan algul väga elavat ning kiiret, kuid siiski jälgitavat, ettekannet sellest, kuidas kaasaegses demokraatias on asjad üsna keerulised ja seega võime täheldada laialt levinud ebakompetentsust ning asjade üle arutamine ei paista aitavat. Seevastu prediction market'id saavad väga hästi hakkama ning me peaksime instrumentaalsete küsimuste lahendamiseks kasutama neid ja mitte arutelu. Teine ettekanne püüdis näidata, et eriarvamused ja nende säilitamine on vajalik, sest muidu pole meil motivatsiooni asja enam edasi uurida.

Lõuna oli nagu eelmine päev, selle vahega, et "pearoog" oli heeringas sinepikastmes(?) ning salat oli kah teine.

Viimases paralleelsessioonis räägitakse algul avalikust arutelust ning sellest, et äärmuslike seisukohti ei tohiks mitte kõrvale heita vaid just kaasata, sest ainult avalikus arutelus saame näidata et need vaated ei ole mõistlikud. Siin võtsin kõvasti sõna, sest esimest korda jagasin teemat piisavalt, et korralikult sõna võtta. Teises ettekandes uuriti, milline oleks parim viis esindusdemokraatias esindajaid valida. Peamine point oli selles, et mida kirjum seda parem, sest poliitiline elu on nii ettearvamatu, et kunagi pole teada, kes osutub "kasulikuks".

Konverentsi viimane ettekanne oli taas üks neist rohkem tehnilistest, lisades siia veel juurde väsimuse, siis ma ei jõudnud seda eriti jälgida. Konverentsi osa kohta veel üks küsimus/tähelepanek: miks ma nägin nii palju Apple'i arvuteid? Üldiselt peaks Apple'id olema alla 10%, kuid konverentsil olid julgelt pooled läpakad Macbookid. Ja siis veel üks tsitaat kujutletavast vestlusest ettekandja ning tema abikaasa vahel "Honey, we are Millineres." - "Yey! Wait...what?"

Peale konverentsi käin veidi linna peal ringi ja kohtasin suurtes numbrites pidutsevaid noori (ma eeldan et see oli kuidagi peagi algava kooliga seoses). Päris õhtul läksin tegin Eesti eest ühe õlle ning sõitsin rattaga mööda öist linna.

Päev 2 - Konverents 1
Hommikul ärkan vara ja sammun vahvasti Kopenhaageni Ülikooli Amageri linnaku poole, mis on tohutult suur või vähemalt tundub sedasi. Oma konverentsi leidmisega raskusi pole, panen nimesildi rinda ja teen juttu paari Stanfordi kraadiõppuriga, keda on üritusel päris mitu. Olen algul veidi üllatunud kui vähe inimesi on: nimekirjas on umbes 50 nime, kellest umbes pooled on esinejad ning umbes 10 on kohalikud tudengid erinevatelt astmetelt. Hiljem saan aru, et see on tegelikult täiesti tavaline ning minusuguseid niisama kuulajaid ongi sellistel üritustel vähe.

Esimene plenaarettekanne on päris äge: teemaks on see, millisel tingimustel me peaksime oma seisukohti muutma või vähemalt otsustuses hoiduma, kui kohtame lahkarvamusi. Peamine idee on selles, et kui meil on vaidlusesse mitte puutuvad põhjuseid pidada teisi hästi informeerituks, siis peaksime omi seisukohti muutma. Teine plenaarettekanne on küll teatud mõttes huvitav, aga kuna juttu on mingist mudelist ning sellest, kuidas sellega grupi diskussiooni simuleeriti, siis on jutt liiga empiiriline, et olla väga põnev.

Parallelsessiooni esimesest ettekandest ei saa ma suurt eriti aru, kesksel kohal paistab olevat eristus, et mis on episteemiliselt ratsionaalne ei ole alati sama, mida tõendid toetavad. Teine ettekanne on seevastu üsna mõnus ja ladusalt ettekantud, seal on juttu episteemilisest bandwagon'itest ehk sellest, kuidas agent omandab uskumuse, sest mingi hulk teisi agente tundub talle autoriteetsena, samas kui ükski alamhulk neid agente ei oleks autoriteetne. Probleem on selles, et kui kõik nii teevad, siis võib tekkida ahel halbu episteemilisi otsuseid.

Siis pakutakse lõunat, mis on küll külm, aga väga rikkalik nii valiku kui koguse poolest. On suupisted, võileiva materjal, oa-sibula salat, paneeritud kala, puuvili, juustuvalik. Satun jutustama tüübiga Toronto Ülikoolist, kes tegi tolle minule arusaamatu ettekande, ta uurib, mille kallal ma ise töötan ning pakub mulle ühe vastuargumenti mu magistritöö teesile.

Järgmises paralleelsessioonis alustatakse esmalt ettekandega, mis võtab kõigepealt ette Platoni pakutud "ekspertide valitsuse" ning siis kaks hilisemat kriitikat/täiendust Popperilt ja Millilt. Muidu oli päris okei ettekanne, aga ma ei suuda meenutada, mis oli peamine tees. Teine ettekanne räägib sellest, et sõnavabaduse piiramisel kahju põhimõttel peaks kahju mõistet laiendama, et see haaraks ka alandamise, sest alanav kõne on viinud selleni, et teatud gruppide osalemine avalikus elus on takistatud või raskendatud. Samuti peaksime end avama teistsugustele hermeneutilistele ressurssidele: enne kui oli olemas sõna 'seksuaalne ahistamine', võisid inimesed küll kirjeldada oma negatiivseid kogemusi, kuid keegi ei saanud neist aru ning neid ei võetud tõsiselt.

Kohvipausi ajal räägin viimase ettekandjaga veidu juttu ning arutame tema ettekannet ning muid teemasid. Samuti proovin mingit puuvilja, mis näeb välja nagu teiselt planeedilt: roosa koor, valge viljaliha ja mustad seemned.

Teises plenaarsessioonis on jällegi üks tehniline ettekanne ühest mudelist ja selle abil episteemiliste võrkude simuleerimisest, muidu vahva ja teatud määral huvitav, kuid siiski väga empiiriline. Omamoodi naljakas on see, kuidas ettekandja ütleb 'bullshit' asemel 'ballshit', kusjuures ta ei häälda 'ball' nagu tavalises inglisekeeles vaid ubmes nii nagu eestlane hääldab seda pidulikku tantsuüritust. Päeva lõpetab üks konverenti parimaid ettekandeid sellest, mida me peaksime tegema, kui me avastame, et meil on erinevad fundamentaalsed episteemilised printsiibid, räägitakse muuhulgas kahekordse teadmatuse looriga originaalpositsioonist, mille käigus peaksime õiglusprintsiipide asemel valima episteemilisi printsiipe.

Kuna olen kitsi ning ei soovi õhtusöögi eest 40 EURi välja käia, siis saab sellega minu jaoks esimene konverentsi päev otsa. Aga ongi parem, sest ilm on ilus ning saangi Tivolisse minna. Algul olen imestunud, et miks peaks keegi tahtma osta aastast pääset Tivolisse, kuid kui sisse jõuan siis saan aru: see park on nii palju enamat, kui lihtsalt tavaline lõbustuspark. Seal on kümneid restorane ja baare, mitu lava kontserdite ja muude etenduste jaoks ja mis kõik veel. Igal pool käib pidu täie hooga ja on väga mõnus meeleolu. Kui hakkan atraktsioonide jaoks pileteid ostma, siis avastan, et parimatele on vaja kogunisti kolm piletit, samas on nad seda raha täiega väärt. Esmalt teen läbi paarikümne meetrise vabalanguse ning seejärel elu esimesed korralikud ameerika mäed, kerge värin jääb veel mitmeks minutiks jalgadesse. Enne sulgemist näidatakse veel vägevat vesi-valgus-suits showd.

Koduteel astun läbi Kopenhaagen Pride ürituselt. Tuleb mainida, et need taanlased on ikka suht vabameelsed: Kopenhaagen pride kestab kolm päeva ning ürituse kese asub raekoja platsil.

Päev 1 - Saabumine
Reis algab nagu paljudel teistelgi kordadel: bussiga hommikul Tartust Tallinna, lennujaama juures tulen maha, käin igalt poolt kontrollidest ja asjadest läbi ning ronin lennukisse. Märkimist väärt sellest osast on vaid kaks asja. Esiteks, G4S turvamees pöördus minu poole inglise keeles, mis oli veider sest ma ometigi ei näinud ju välismaalane välja ning Tallinnas peaks eestlasi ikka rohkem olema. Teiseks avastasin, et lennujaama WC märgistuse järgi on meestel lips ja naisel süda...oot mida?! Mis omapärane mõtlemine see peaks olema? Okei, meestel on tõesti tihti lips ees ning naistel väga harva, aga meestel ju ometigi on süda?

Sõit oli samuti üsna tavapärane, mainida võiks paari asja: valisin endale vahekäigu äärse koha ning see tasus ära, kõrvad ei lukustunud seekord ldsegi nii hullusti kui tavaliselt ning Arvo Pärt istus minu taga. Lennukist kiirelt välja saamine oli muidugi vahava, aga töö juures räägiti mulle õudusjutte aeglasest pagasilindist. Tõesti, kui algul oma lindi juurde jõudsin, siis näitas tabloo, et 31 minutit läheb aega - õnneks läks aga kaks korda vähem aega.

Esimene asi, mida rongi peale astudes märkasin, oli halb ilm, järgmisena taipasin, et Kopenhaageni kesklinn on nõnda väike, et erinevad metroo- ja rongijaamu on seal üsna vähe ning pean parasjagu vantsima, et hostelisse saada. Kui ma viimaks sinna pärale jõudsin, siis avastasin esmalt, et minu 6 aastat vana HI kaart ei tööta enam ning pean endale uue liikmekaardi ostma, järgmisena teatati mulle, et mitte-Taani pangakaartide puhul tuleb maksta 2,75% teenustasu. Küll on hea, et ma mugava reisimise eesmärgil tohutult sularaha kaasa võtsin. Hostel ise on viisakas ja parem kui paljud teised kus olen ööbinud, paistab olevat maja, mis algselt oli hotell või korterelamu.

Olles sisse elanud, tunnen rõõmu, et planeerisin olema offline, sest tasuta wifi't pole taanlastel kombeks pakkuda, samas pole muret, et kunded interneti eest ei maksaks, sest peale ülikooli ei õnnestu tasuta internetti kuskilt leida. Üldiselt on muidugi tore, et olin endale ka plaani teinud, mida kohe esimesel õhtul teha, kuid mitte nii tore, et ühe ürituse kuupäeva valesti vaadanud, lisaks oli ilm selgelt liialt vihmane, et Tivolisse minna. Siiski, mitte nii vihmane, et käia kiirelt poes ja külastada Sören Kirkegaardi väljakut.

Mõlemad parasjagu veidrad kogemused: poes on pooled riiulid tühjad ning ega seal platsilgi eriti midagi polnud. See viimane on eriti veider arvestades, et hiljem selgub, et Sören on Kopenhaagenis suht kõva tegija, kuid samas on täiesti võimatu leida tema maja. Poe kohta suudan järgmiste päevade najal dedutseerida, et see pannakse 23. august kinni ja nad tegelevad tühjaks müümisega.

Üldiselt aga passin esimese õhtu lihtsalt toas ja teen all baaris ühe õlle. Selle käigus kohtan üht eestlast, et samamoodi konverentsil, ainult et mingil teisel. Seltskond ümberringi on päris vahva: soomlanna ühelpool lauas jutustab, kuidas nemad soomlased joovad maailmas kõige rohkem, lausa 10 liitrit elaniku kohta...mnjaa siiski mitte; austerlased ja veel keegi teisepool lauas arutavad midagi mänguteooria kohta, taaskord...mnjaa siiski mitte.

EPLis ilmus kaks lugu homoabielude teemal. Algul kirjutas Mikk Salu, mida tema arvab, siis Rein Raud kirjutas, mida tema Mikk Salust arvab. Lugesin üht ja lugesin teist, lugesin jupi kommentaaregi. Lõpuks tundsin, et ei saa mitte vaiki olla, kuigi kes seda kõike ikka lugeda viitsib.

Seega püüan teha lühidalt.

Salu kirjeldab öäk-faktorit: mingi olukorra kirjelduse peale on meil öäk reaktsioon aga ratsionaalset argumenti, miks selline reaktsioon on, me anda ei suuda. Siis ütleb, et temal on öäk tunne kui ta homoabielu peale mõtleb. Lihtsalt on ja kõik. See on kõik väga vahva, ainult et näiteks toodud insesti juhtumi juures on võimalik anda ratsionaalne põhjendus: inimene on evolutsiooniliselt nõnda arenenud, et insesti peale mõeldes on öäk reaktsioon. Ilmselt on evolutsioon samuti põhjuseks Salu öäk reaktsiooni taga.

Teine ning palju olulisem asi on see, et ma pole kindel, et me oleme õigustatud samastama vastikustunnet ning moraaliotsustusi. Võib tõesti olla nii, et mõeldes homoabielu peale tuleb öäk tunne ja miks tuleb ei oska öelda ning see võib osutuda piisavaks, et pidada homoabielu vastikuks, kuid mitte piisavaks, et pidada seda ebamoraalseks. Emotsioonid ja moraal on küll mingil määral seotud, kuid selle seose suund peaks pigem olema olukorra moraalsuselt meie emotsioonidele, mitte meie emotsioonidelt olukorra moraalsusele.

Kolmandaks, nii Salu artiklis kui mõlema artikli kommentaarides kasutati sõna 'homoabielu' või mõnda selle sünonüümi. Kuid tihti olid vastuargumendid sellised, mis olid pigem argumendid homosuhete vastu üldiselt kuivõrd homoabielu vastu. Maailm on täis homopaare, kes on de facto abielus, ja kui Salu just paberit ei jälesta, siis peaksid need paarid samamoodi temas öäk tunde tekitama.

järelsõnaks: Raua nime järel oleva 'õpetlane' kallal ilkumine on lapsik ja väiklane. Ja õnneks on EPLi kommentaarium oluliselt vähem väiklane ja lapsik, kui teised - ID-kaardiga sisselogimine ilmselgelt aitab.