Olles alla 30 aastane ning mitte sportlane (ja vastates veel mõenele tingimusele), tehti mulle ettepanek osaleda ühes teadusuuringus (FP7 projekt Myoage kui täpne olla), mis uurib vananemisega seotud lihasprobleeme. Lisaks võimalusele aidata teha teadust tundus see samuti huvitav ning laekusin seega täna hommikul 7:40ks Biomeedikumi, et asjaga pihta alata.

Esimesena võeti kõigilt kohalolnutelt ~50ml verd, siis sõidutati meid Puusepa tänavale, kus suur suur vägev skänner osalejate skeletist pildi tegi. Minule öeldi, et luutihetus on peaaegu et tipus. Edasi sõidutati meid Ujula tänavale, kus enamik andmete kogumist aset leidis.

Veel enne sain aga anda oma informeeritud nõusolekut, mis on hea, sest kui kahe nädala pärast konverentsile lähen, siis vähemalt tean, millest jutt. Aga järgnevalt siis loetelu asjadest, mida mõõdeti, ja harjutustest, mida pidi sooritama:
Vererõhk ja puls - mõlemad igavalt normi piires.

Käepigistusjõud - kolme katse kesmine tuli 44 kg, mis on interneti sõnul keskmine-madal.

Kopsumaht - kolmandal katsel suutsin 5 liitrit õhku välja puhuda ning äkkpuhumisel saavutasin tulemuse 0,65 liitrit sekundis. Interneti andmetel jääb esimene veidi alla keskmise, samal ajal kui teine oli üle selle.

Tasakaal - Kahel jajal silmad lahti/kinni, ühel jalal silmad lahti/kinni. Viimasel suutsin maksimaalselt 17 sekundit, 30 oli maksimum.

Lühike jalutustest - Tuli tõusta toolilt ja jalutada kiirelt 3 meetrit edasi ja siis tagasi ning istuda uuesti toolile. Mõõdeti soorituse aega.

Pikk jalustustest - Tuli 6 minuti jooksul jalutada nii kiirelt kui jõuad, nii kaugele kui jõuad. Mõõdeti pulsi ning subjektiivset pingutuse astet. Keskmine puls oli 120 ning suutsin läbida 608 meetrit.

Hüpped poolkükist - Tuli minna poolkükki, hoida käed puusas ning lõug rinnal ning siis hüpata õhku. Sain keskmisekstulemuseks 31,5 cm.

Hüpped - Tavalisest seisvast asendist hüppasid kätte hoovõtuga. Sain keskmiseks tulemuseks 35,6 cm.

Jalgadega surumine - Istusid sõudepaadi laadesse asja, millel oli seljatugi ja mille plaat ega tool ei liikunud. Käskluse peale lükkasid jalgadega nii tugevalt kui jõudsid. Seal surusin kahe jalaga veidi üle 2000 N, mis tähendaks siis, et kui see plaat oleks liikunud, siis 200kg oleksin ta kohalt liigutanud.

Kognitiivne test - Esimeses osas oli ekraanil 10 ruutu, järjest läksid ruudud värviliseks ning pärast pidid klikkima ruutudele selles järjekorras, mis nad väriliseks muutusid. Jõudsin 9 ruuduse seeriani, seal kukkusin läbi. Teises osas tuli teha Cabbridge sukkade testi, kus siis pidi kuulikesi ühes sukast teise liigutama vastavalt etteantud jaotusele. Sarnast asja olin korra teinud, selles osas kus pidi kõik liigutused peas planeerima tegin kaks viga. Kolmandas osas näidati mustreid ning siis varjati nad ära ja pärast küsiti, kus varju all on milline muster, 6 mustri puhul tegin möödakliki, 8 mustri puhul oli lihtsalt kaht katset vaja, et kõik meeles oleks.

Kõige viimaks oli siis kõige vahvam test. Esmalt pandi mind toolile istuma ja seoti parem jalg kinni, siis pandi jala külge paar elektroodi, mis ühendati masina külge. Seejärel anti lihtsalt veidi elektrit peale, pannes seega lihase iseenesest liikuma. Siis pidid püüdma jalga tooli küljest lahti rebida ja selle käigus anti jälle elektrit. Kõige lõpuks oli vastupidavus test, kus pidid hoidma poolt sellest survest, mille saavutasid enne ning selle vältel anti aga julgelt elektrit. Kokku suutsin 62 sekundit lihast pinges hoida.

Kogu oma vaeva eest sain tasuta hommikusöögi ning 100kroonise kupongi DuNordi bistroosse. Nüüd on veel vaja MRI ning biopsia teha ning minu panus vananemisega seotud lihasprobleemide uuringuks ongi valmis.

järelsõnaks: kui keegi tunneb, et tahaks ka neid asju proovida või lihtsalt teadusele kaasa aidata, siis võib minu käest küsida, juhatan õiged inimesed kätte.

Head mitu aastat tagasi, kui veel Eestis parimatele ajaveebidele auhindu välja anti ning kogu see asi uus ja huvitav tundus, viskasime nalja, et kui praegu tehakse väikelastele ajaveebe, siis peagi hakatakse juba tegema sissekandeid tolle väikelapse tegemisest. Stiilis "Oh, oleme siin seksime või nii."

Olgugi, et ei tunne enam isiklikult sellist seotust ja vaimustust ajaveebide puhul, siis seoses Facebooki ning Twitteriga on samalaadsed mõtted siiski aktuaalsed, vahest aktuaalsemadki. Oleme jõudnud selleni, kus inimesed jagavad kõike ja kõigiga. Google'il on (oli?) teenus, millega sai oma GPSiga oma sõpradele teada anda, kus oled ja kus käinud, vms.

Sellega seoses on mul juba mõnd aega mitmed mõtted peas ringi tiirelnud.

Privaatusest: kõik see tundub üsna paradoksaalne mõeldes sellele, et kui inimestelt küsida, siis kindlasti nad ütleksid, et nad väärtustavad oma privaatsust. Aga samal ajal elavad nii suurt osa oma elust nii avalikult.

Jagamisest sisuliselt: inimestel on tekkinud tohutu harjumus asju jagada, aga kuidas käituda olukordades, kus sinu elus on midagi juhtunud, mis justkui oleks jagamist väärt, aga kõhutunne ütleb, et selle interneti teel jagamine pole õige. Ehk kuidas jagada jagamatut? Ühelt poolt tundub, et selge on see, et mõnest asjast ei blogida ega säutsuta, sest "see poleks õige", teiselt poolt oleme hetkel ajas/kohas, kus just neid standardeid oma käitumisega saame luua ja muuta. Minagi peale põgusat mõtlemist otsustasin Facebooki teel jagada teistega, et mu kass suri.

Jagamisest vormiliselt: teine pool samast probleemist on seotud sellega, kellega omi asju jagada. Kui just eraldi mitte väga palju vaeva näha, siis Facebookis on kõik sinu uuendused kõigile sinu sõpradele näha. See aga tähendab, et sa ei saa sinna uuendusse kirjutada mitte midagi, mida sa ei taha, et näiteks üks konkreetne inimene näeks. Loomulikult võiks küsida, et mida sul ikka on teise inimese selja taga temast rääkida või varjata, aga siiski: kui su Facebooki sõprade hulgas on su vanemad või su õpetajad või su õpilased või inimene, kellelt sa korterit üürid, või su värske eks, siis ikka ei hakka kõike kirja panema. Kui just FailBooki ei taha sattuda.

Ilmselgelt pole mul lahendusi ning ilmselgelt on veel teisigi probleeme/teemasid, mida võiks tõstatada. Aga nii see asi on.

Käisin septembri alguses ühes ärieetika loengus ning esitas lektor mõned päris huvitavad ideed, mille üle olen juba mõnd aega mõtisklenud. Nimelt püüdis ta ärieetika olulisust ja kasulikkust põhjendada umbes järgmiselt:
(i) äriinimesed taotlevad kasumit
(ii) mida rohkem kliente, seda rohkem kasumit
(iii) mida paremini inimesed sinust arvavad, seda tõenäolisemalt nad sinu kliendiks hakkavad
(iv) mida paremini sa inimeste silmis käitud, seda paremini nad sinust arvavad
(v) kui äriinimene tegeleb ärieetikaga, siis käitub ta inimeste silmis hästi
(vi) ärieetikaga tegelemine toob kaasa suuremaid kasumeid.

Ümberöelduna leidis lektor, et inimesed peaksid äris tekkivate eetiliste küsimuste üle mõtlema ning äri tehes eetiliselt käituma, sellepärast, et see on kasulik mingi teise eesmärgi saavutamiseks. Mitte aga sellepärast, et nii on õige käituda.

Sealt peale olengi mõelnud: eeldame, et meil on mingi moraaliteeoria, mis ütleb, mis on heade tegude mõõt (nt. nende tegude tagajärjed või nende tegude olemus), ja meil on mingi teine teooria, mis ütleb, kuidas need väited saavad oma normatiivse jõu. Kas me saame siis omakorda teha eristuse meie motivatsioonis häid tegusid teha, eristades seda kui me teeme häid tegusid, sest nii on õige teha, ja kui me teeme häid tegusid, sest see aitab meil saavutada mingeid teisi eesmärke.

Ning kui selline eristus on mõistlik (st see pole mõne juba olemas oleva eristuse ümbersõnastamine)* siis kas tundub õige öelda, et inimesed, kes on motiveeritud teisel ja mitte esimesel viisil, on kuidagi kehvemad?

* - Osalt nagu tundub, et see eritus lihtsalt taandub deontoloogilistee ja konsekventsialistlike eetikate eristusele. Samas aga kui me eraldame heade tegude kriteeriumid heade tegude sooritamise motiividest, siis see ei tohiks probleem olla. Utilitarism võib küll öelda, et tegu A on hea, sest sellel on head tagajärjed, kuid minu soov seda tegu teha pole seotud mitte selle tagajärdedega vaid sellega, et see on minu moraaliteooria kohaselt õige tegu.

Läksin täna Ühiskonnateaduste nädala raames toimunud avalikule väitlusele teemal "Homoabielude poolt või vastu?"

Läksin eelkõige lootuses kuulda mõnd head sekulaarset (st. mitte religioossetel kaalutlustel põhinevat) argumenti samasooliste abielude vastu. Selles osas pidin kahjuks pettuma, sest ainus reaalne argument, mida eitajad esitasid oli konservatiivne argument muutuste vastu ja traditsioonide hoidmisest. Paraku esitasid nad seda üsna ebaveenvalt, viitamata kuidagi konservatiivide seisukohtade alustele. Enamgi veel, nende esitus lubas argumenti samasooliste abielude poolt peegeldada, tuli lihtsalt paar lünka teist moodi täita.

Samas ei saa ma jaatajaid kiita. Sest mitu head vastust eitajatele jäeti andmata ning omapoolset argumenti ei suudetud tegelikult eitajate vastu kaitsta. Isegi mitte pärast väitlust, kui selle küsimuse tõstatasin. Kokkuvõttes: jaatajad esitasid oma seisukoha, eitajad suutsid selle kõikuma panna, kuid ei suutnud oma seisukohta üldse püstigi ajada, samas ei suutnud jaatajad end jälle paigale saada.

Ma saan küll aru, et tegu oli väitlusspordiga ning sellest tulenevalt mindi mõndadest küsimustest sujuvalt üle, kuid kogu väitluse juures läbivalt häirivaks jäi see, et jaatajad mõtlesid riigist, mis on loodud kodanike jaoks, samal ajal kui eitajaid mõtlesid kodanikest, kes on loodud riigi jaoks. Kuigi mõlemad arvasid end täpselt samast asjast rääkivat.

Muidu oli tore, aga väitlejaks ikka ei taha saada (:

Kui keegi peaks küsima mõnelt filosoofilt "Mis on üldse filosoofia?", siis üsna tihti saaks ta vastukseks midagi, mis viitaks sellele, et filosoofia on distsipliin, mis pigem tegeleb küsimuste küsimisega, kui nende vastamisega. On tõenäoline, et sinna veel lisatakse, et kuigi filosoofia puhul on vajalik õigete küsimuste küsimine, siis olulisem on nende sõnastamine võimalikult selgelt ja täpselt. Sellist vastust pakkunud filosoof ilmselt leiab, et õige küsimuse õigel viisil küsimine on kas oluline vastuse leidmisel või on teinekord vastusest endast tähtsamgi. Mõelgem siinkohal Pöidlaküüdi teejuhile galaktikas: me teame, et vastus on 42, kuid mis on küsimus?

Kuid see poleks muidugi veel ammendav vastus, sest inimesed esitavad päevas kümneid küsimusi: teistele, iseendale ja vahel ei kellelegi konkreetsele. "Mis kell on?", "Palju see maksab?", "Kas ma näen nende pükstega paks välja?" kuid ei nende küsimuste esitajad ega keegi teine ei arva, et nad seetõttu filosoofiaga tegelevad. Seega on vaja täpsustada, et need küsimused, mille esitamise ja täpse formuleerimisega filosoofia tegeleb, on teatud tüüpi küsimused, nimelt filosoofilised küsimused. Selline piiritlemine vajaks üldjuhul veidi selgitust -- milline küsimus täpselt läheb arvesse kui filosoofiline -- kuid praegusel hetkel pole see tähtis.

Olles oma uurimisala kitsendanud kõigilt küsimustelt filosoofiliste küsimuste alamhulgale, näeme, et liikmete arv selles hulgas on tohutu, seega meil võib tekkida soov neid mingil moel kategoriseerida. Selleks on mitmeid võimalusi, näiteks temaatika alusel: küsimused kunsti ja ilu kohta, küsimused õige (hea) ja vale (halva) kohta, küsimused teaduse olemuse kohta, küsimused filosoofia meetodi kohta, küsimused keele ja tähenduse kohta jne; või näiteks autorite/koolkondade või geograafiliste piirkondade/ajaloo perioodide alusel. Kuid jaotus, mis mind hetkel huvitab, on jaotus fundamentaalsuse alusel, ma ei taha öelda olulisuse alusel, sest mis on parasjagu oluline, on võrdlemisi sõltuv sattumuslikest faktidest keskkonna kohta. Seega kui üks küsimus võib olla teisest olulisem ühes ajas/kohas ning vastupidi, siis fundamentaalsuse suhe peaks neil alati sama olema, alati on üks küsimus fundamentaalsem kui teine (või nad on nö samal tasemel).

Antiik-Kreekas stiilis võiks pidada kõige fundamentaalsemaks küsimusi olemise kohta. Ma ei pea siinkohal silmas küsimust "miks on ülepea olev ega mitte pigem eimiski?" vaid küsimust sellest, kas on olemas vaimust (st. meist) sõltumatut reaalsust. Mulle tundus pikka aega, et see ongi kõige olulisem küsimus või vähemalt väga lähedal. Sest kui me pole oleva suhtes selgusele jõudnud, siis on kõik muu ju mõttetu, sest me ei tea üldsegi, mis on see, mille kohta kõik muu käib ja kas üldse on midagi mille kohta miski võiks käia.

Vara-Uusaegses stiilis aga võiksime pidada kõige fundamentaalsemaks küsimusi teadmise kohta: kas me üldse saame midagi teada? mida me saame teada? kuidas me saame teada? Ning nii veider kui see ka pole, siis peale filmi Algus vaatamist olen ma nüüdseks veendunud, et filosoofia kõige fundamentaalsem küsimus on just midagi sellist.

Sest enne kui meil pole teadmisega sotid selged, siis pole mõtet olemise juurde minnagi, sest me võime ju leida, et vaimust sõltumatu reaalsus on olemas ja meil võib isegi õigus olla, kuid kui me ei saa olla oma teadmises kindel, siis pole sel mingit tähtsust. Meie vastused olemise küsimustele on vähe tähtsad, kui neil vastustel pole tõsikindlust. Kui me ei saa kindlad olla, et meil on õigus, siis me ei suudaks seda olukorda eristada sellest, kus me eksime.

Filmis Algus andsid Dom ja tema naine eirneva vastuse küsimusele milline maailm on reaalne ning milline on vaid unenägu. Ühel neist oli tõenäoliselt õigus ja teisel mitte, kuid siiski oli mõlema vastus kasutu, sest kumbki ei saanud olla kindel, et tema vastus on õige. Neil polnud korralikku epistemoloogiat ning seega oli nende metafüüsika tühi.