Kuigi olen juba mõnd aega õnnelik mp3 mängija omanik, siis tegelikult pole mul veel kunagi avanenud võimalust seda kuulata rohkem kui pool tundi järjest. Seda siis kuni eelmise nädala kolmapäevani, mil ma üle maailma pika aja Pärnusse läksin. Positiivne kogemus - peale lihtsa muusika kuulamise ma püüdsin tabada sõnu ja erinevaid muusikalisi momente, kuidas lihtsate vahenditega oli lugusi efektsemaks muudetud.

Kuid hoopis olulisem on see, et mulle meenus, et kõikide laiskade inimeste jaoks siin maailmas on ju loodud sellised toredad asjad nagu audioraamatud. Ning pühapäevaseks toredaks 15tunniseks tööpäevaks [kus ma kokku sain 10 erineva ja korraga kõige rohkem 6 inimese üle valvata] oli mul Sun Tzu "Sõjakunst" ning George Orwelli "1984". Just see viimane, igati osavalt sisse loetud David Niveniga peaosas, andis ainet järgnevaks mõtteks.

Igas väljamõeldud (tuleviku) süsteemses ja igasuguse inimvabadused kaotanud ühiskonnas, olgu see siis kõnealune Orwelli Okeaania riik, Libria linn filmis Equilibrium või ka film Island või ka lasteraamat MoMo. Igas sellises utoopilises/ ühiskonnas on vähemalt üks inimene, kes hakkab vastu, kes ei võta süsteemi omaks ja kes püüab selle vastu võidelda.

Jah loomulikult on igal lool vaja oma kangelast, Matrix oleks üsna igav film, kui seal poleks Neo'd. Ilma võitleva tegelaseta poleks konflikti poleks lugu, oleks vaid paljas kirjeldus. Aga kas ei või sellise nähtuse põhjuseid leida selles, et ükski neist autoritest ei ole nõus leppima sellega, et kogu inimkonda on võimalik allutada, et alati leidub keegi kes hakkab vastu? Või on asi lihtsalt alateadlikus päästetee jätmises? Vampiirid on surematud ja üliinimliku jõuga, kuid need samad inimesed, kes nad välja mõtlesid, omistasid neile ka hulgaliselt nõrkusi. Isegi Supermanil oli krüptoniit. Tundub nagu absoluutsed ja taganemisteeta olukorrad inimestele ei meeldi.

Rawls püüdis oma õiglusprintsiipide paikapanemisel tekitada just sellist olukorda. Väites, et kui inimene suudaks end kujutleda ette olukorda, kus ta on täiesti lahti ja sõltumatu kõikidest teda tavaelus ümbritsevatest faktoritest ja peaks paika panema õiglusprintsiibid ja seda nii moodi, et need jäävad kehtima nüüdsest ja alati ning inimene ei tea ette millise koha ta selles ühiskonnas endale saab. Seega ta peaks tegema seadused, mis soodustaks kõige kehvema kõige paremat olukorda, lihtsalt igaks juhuks kui tema satub selleks kõige kehvemaks ning absoluutsus on vajalik selleks, et poole peale kui inimese olukord on paranenud ei saaks ta midagi omakasupüüdlikku ette võtta. Mis on aga probleemiks - inimene ei ole võimeline end lahutama sellest pagasit ja mõtlema nõnda üldkehtivalt ja häirimatult välistest faktoritest.

järelsõnaks: Ma tean, et olen lubanud siin erinevaid kirjutisi avaldada mida siiani pole teinud. Autorluse loo tähtaeg on homme, seega sellest ei pääse. Kolm erinevate poliitiliste ideoloogiate esseed ootavad kah järge (kuigi tõsine ilukirurgia tuleb nende kallal läbi viia enne). Ühele vanemale loola püüan kah anda uuemat kuju. Kohe on esimene eksam käes, aga peale seda on vaheaeg siis saab kõike teha.

Kõht on tühi ja väsimus on peal. Tuju on muidugi kõrgel, sest mul on nüüd kelk! Aga talle on nime vaja, selleks pöördun taas teie poole. On ainult üks tingimus nimes peab sees olema "2" nagu "teine osa" või "kaks". Kelk ise on sinine ja piduritega.

Tiheda töötegemise [ reedest-pühapäevani olen kokku 32,5 tundi tööl ] vahelt mõned mõttevälgatused.

Eile oli Buy Nothing Day. Ma võtsin asja tõsisel ja pidasin päris hästi vastu, kui õhtupoole ööd hakkas nälg nõnda näpistama ikkagi, et pidin endale väikse suupiste ostma ja kui juba reeglit rikkusin siis võtsin pätsi saia kah. Kokku natuke üle 20krooni, ei ole kõige hullem ju?

Mida ma hakkasin ükspäev mõtlema, vahetult peale seda kui olin blogger.com ja MSN Spaces keskkondadega lähemalt tutvunud, et meie oma rate.eed võiks vabalt vaadelda kui fotoblogide keskkonda. Sa saad seal endale luua profiili samamoodi nagu teistel lehtedel ja saad postitada pildiga koos jutu ja pidada nõnda edukalt fotoblogi. Tõsi kogu see pull on modereeritud ja piltide teema on suht piiratud [igal pool pead sina peal olema] aga te ei saa ju eitada, et antud veebilehte saab sellise pilguga ka vaadata.

Kui naine on pool minu pikkust ja kaks minu kaalu ning kannab liibuvat valget pikkade varrukatega pluusi, siis ta näeb välja nagu liikuv lumememm ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma teda sellisena näen.

KYTE kirjutas siin üht-teist unenägudest. Pöörduks siinkohal kõigi lugejate poole ja küsiks, et mida see tähendab kui ma olen viimase 6 kuu jooksul juba vähemalt kolmel korral näinud katkist silda [igakord seda sama päriselus eksisteerivat silda, mis muidu pole katki] ja igakord kui seda näinud olen, olen püüdnud edutult seda ületada?

Koduseks ülessandeks jääb juurelda paradoksi üle - kas jumal oma kõikvõimsuses suudab luua kivi, mida ta ei suuda liigutada? Kui ei siis pole ta ju kõikvõimas, kui jah siis tema suutmatus kivi liigutada võtab talt taas kõikvõimsuse.

Üks aeg lugesin delfist üks aeg lugu kuidas noored ei tea miks on Eestile tähtis 20. august. Sealt edasi tuli mulle meelde hetk novembri keskelt kui Tartu raekoja platsil lähenes vanem härra noorele preilile ja küsis viisakalt:"Kas teie teate miks täna lipud väljas on?" Neiu jäi talle vastuse võlgu. Märkimata ei saa ka jätta momenti, et kuigi kaks eelnevat hetke oleksin mina suutnud teistmoodi lahendada, tundsin, et teadmised selles vallas vajavad täiendamist. Seega alates 03.05.2005 kehtib järgnev kord

Riigilipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:
1) 1. jaanuar - uusaasta;
2) 2. veebruar - Tartu rahulepingu aastapäev;
3) 16. veebruar - Leedu iseseisvuspäev;
4) 24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev;
5) 14. märts - emakeelepäev;
6) 1. mai - kevadpüha;
7) maikuu teine pühapäev - emadepäev;
8) 9. mai – Euroopa päev;
9) 4. juuni – Eesti lipu päev;
10) 14. juuni - leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna);
11) 23. juuni - võidupüha;
12) 24. juuni - jaanipäev;
13) 20. august - taasiseseisvumispäev;
14) novembrikuu teine pühapäev - isadepäev;
15) 16. november - taassünnipäev;
16) 18. november - Läti Vabariigi väljakuulutamise päev;
17) Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.

Väike selgitus siis ka igaks juhuks: uusaasta on siis uue aasta esimene päev, Tartu rahu on see rahuleping millega 1920 lõpetati Eesti Vabadussõda, jah see sama sõda, millest räägib Nimed Marmortahvlil. Leedu kuulutas end iseseisvaks 1918. aasta 16. veebruaril. Sama aasta 24. veebruaril tegime sama meie.

Kevadpüha kätkeb endas mitmeid "sündmusi", esiteks katoloku kiriku naispühaku Waldburgi mälestus päev, teiseks on see tudengipüha, kolmandaks tähistab 1. mai lõpliku võitu talve üle ja kevade algust.

Emadepäev on Ameerikast alguse saanud algsel mälestuspäev, mis praeguseks on muutunud austus- ja tänuavalduspäevaks.Emakeelepäev on pühendatud meie suurepärasele keelele ja selle pärandile ning on kokkuleppeliselt määratud Kristjan Jaak Petersoni sünnipäevale.

9. mail tähistatav Euroopa päev märgib 1950. aastal toimunud sündmust (Prantsuse välisministri Robert Schumani kõne), mis pani alguse Euroopa Liidu loomisele. 1884. aastal 4. juuni õnnistati Eesti Üliõpilas Seltsi lipuks meile praeguseks riigilipuks saanud sini-must-valge.

Leinapäev on mälestamaks neid inimesi, kes 1941. aasta juunis küüditati Siberisse. 22. juunil 1919 leiab aset võidukas Võnnu lahing, mida tähistatakse päev hiljem. Jaanipäev on kõigile tuntud-teatud suve pikim päev, oma peaaegu olematu ööga.

Taasiseseisvumist tähistatakse 1991. aastal 20. augustil taasiseseisvumisega seoses. Isadepäeva näol on tegemist emadepäeva analoogiaga. 1988. aastal 16. novembril võttis Eesti ENV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni, mille alusel kuulutati ülemnõukogu Eestis kõrgeima võimu kandjaks, see kujunes oluliseks verstapostiks Eesti taasiseseisvumise protsessis.

1918. aasta 18. novembril ühines Läti kahe teise Baltiriigiga nende iseseisvuses. Viimane ilmselt ei vaja lähemat seletamist. Riigilippu võib heisata ka avalikel üritustel ning järgides Riigilipu kasutamise korra punkte 1, 7, 8 ja 9 võib igaüks heisata riigilipu ka perekondlikel sündmustel ja tähtpäevadel.

Leina tähistamiseks heisatakse riigilipp leinalipuna. Neil juhtudel kinnitatakse lipuvarda ülemisse otsa 50 kuni 100 millimeetri laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu laiust pidi kuni lipukanga alumise servani, või heisatakse lipp poolde lipumasti nii, et lipu alumine äär on masti keskel. Riigilippu jaaniööl ei langetata, muidu langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui Vabariigi Valitsus või maavanem ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise muu kellaaja kohta.

Kuigi pean tõdema, et see pole veel see täitsa lõplik versioon, mis saab hindamisele esitatud, siis on ta üsna lähedane sellele ja muidu lugemiseks kõlbab küll. Autorlusest tuleb jutt hiljem, samamoodi nagu ka muudel erinevatel teemadel, mida on siin tellitud mult. Ning see et antud jutt on pikk [4 lk] on lihtsalt sellest, et etteantud formaat oli selline.

Vabadus ja võrdsus - kas lepitamatud?

Et vastata esitatud küsimusele, on lausa kohustuslik eelkõige defineerida, mis on vabadus ja võrdsus, või üleüldise ja ühtse definitsiooni puudumisel ära määratleda, mille võrdust ja millist vabadust silmas peetakse. Antud essees alustangi nende kahe inimühiskonnale põhjapaneva väärtuse vaatlemisest ning liigun sealt sujuvalt edasi püstitatud küsimuse juurde, lootes leida rahuldav vastus.

On ilmselge, et parim lahendus oleks võtta eeskujuks kellegi autoriteedi arusaam antud mõistetest. Kuid probleem on selles, et noil teemadel on arutlenud mitmed tunnustatud autorid, nii kaugemas minevikus kui tänapäeval. Samamoodi leian, et mittemingil juhul ei tohiks kõrvale jätta „tavainimese“ nägemust ja arusaama. Põhineb ju enamik universaalsusele pretendeerivaid väiteid tõestusel, et sügaval sisimas jõuaksime kõik samade vastusteni. Seega, olen kaasanud oma arutluskäiku mõned „tavainimeste“ vastused küsimustele „mis on vabadus?“ ja „mis on võrdsus?“.

"Tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühel ainsal põhjusel – selleks, et takistada kahju tekkimist teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus." (Mill 1996: 44) Seda tsitaati tuuakse kõige enam välja kui räägitakse inglise filosoofi John Stuart Milli vabaduse definitsioonist. Kuigi ma ei näe ühtki põhjust sellele vastu vaielda, tooksin ma hoopis välja ühe teise samas teoses avaldatud mõtte. "Vabaduse nime on väärt kandma ainult vabadus taotleda omaenda hüvangut omaenese valitud viisil, nii kaua kui me ei röövi sedasama võimalust teistelt ega sea takistusi nende püüdlustele seda saavutada." (Mill 1996: 48–49)

Pöördudes nüüd eelmainitud "tavainimeste" definitsioonide poole, siis tõepoolest suurt erinevust põhimõtetes pole näha. Loomulikult pole nende tõlgendused nii täpselt läbimõeldud ning kalduvad kohati parajasse romantikasse ja idealismi ("Vabadus on siis, kui sa tunned, et oled vaba"). Seega antud kirjutise raamides mõistan ma vabaduse all eelkõige inimese tahte ja valiku vabadust - inimese õigust käituda just nii nagu tema enda jaoks parimaks peab, eeldusel, et ta sellega ei kahjusta teiste seda sama õigust.

Püüdes nüüd võrdsust defineerida, satun ma natuke ummikusse, sest kui vabadus käsitleb üldlevinud arusaamades ja ka selle töö piirides midagi abstraktset, siis võrdust jagatakse väga selgepiiriliselt kahte suuremasse valdkonda: võrdus kui õiguste ja võimaluste võrdus, ehk siis midagi sarnaselt abstraktset, ja võrdus kui ressursside võrdus, ehk siis midagi majandusliku ja materialistliku.

Esimest mõistetakse paljude autorite nägemuses kui mitte-eelistamist, see tähendab, kõigil on ühesugused õigused olenemata nende sotsiaalsest taustast, varalisest seisusest või mõnest muust määrajast. Teist võib kõige radikaalsemalt mõista, kui kogu vara viimse kui sendini ühtlaselt kõigi ühiskonna liikmete vahel ära jagamisena, vähem äärmuslikum versioon oleks, et kõik saavad osa kogu varast vastavalt mingile skeemile.

Et säilitada ühtne kategooria, vaatlen oma essees võrdust kui õiguste ja võimaluste võrdust. Hoides nii mõlemad mõisted abstraktsel tasandil. Selle põhjal oleks vabadus väärtus, mida kõigile jagatakse ning võrdsus printsiip, mille järgi seda jagatakse. Siit jõuamegi esimese olukorrani, mille abil püüan seatud küsimusele vastust leida.

Thomas Hobbes oli üks neist filosoofidest, kes kirjeldas kujutletavat riigile eelnevat olukorda, loodusseisundit, kus kehtib vaid üks seadus: seadusi pole. Sellest tulenevalt "...ja mis kõige hullem, valitseb pidev hirm ning vägivaldse surma oht; ning inimese elu on üksildane, vilets, vastik, loomalik ja lühike" (Hobbes 1996: 89). Teiste sõnadega, kuna puuduvad seadused, riik ja muud inimeste käitumist reguleerivad institutsioonid, võivad kõik käituda täpselt nii, nagu ise heaks arvavad. Igaühel on õigus iga teise inimese elule. Valitseb võrdne vabadus ning võiks anda küsimusele vastuse: ei nad pole lepitamatud ning suudavad edukalt koos eksisteerida.

Selline vastus on aga ainult näiline, sest kirjeldatud olukorras kehtib küll võrdsus, sest keegi pole mingit moodi õiguslikult eelistatud või tagakiusatud seisus. Aga puudub vabadus, sest kõik võivad küll käituda oma isikliku õnne saavutamisel suvaliselt valitud meetoditel, kuid need meetodil võivad olla nõnda suvalised, et kahjustavad teiste inimeste samade eesmärkidega meetodeid.

Hobbes kirjeldab, kuidas loodusseisundis valitsev olelusvõitlus ning kõigi sõda kõigi vastu viib olukorrani, kus ühed, tulenevalt oma füüsilisest jõust või kavalusest, on võimelised saavutama suurema reputatsiooni kui teised, mis kaotab antud olukorrast ka võrdsuse.

See viib omakorda järgmise teema juurde. Eelnevalt püüdsin ette kujutada olukorda, kus eksisteeriksid mõlemad väärtused korraga ning nägin, et see ei andnud küsimusele rahuldavat vastust. Järgmisena kujutlegem seisu, kus meil on üks nimetatud väärtustest ja arutleme, kas see võiks viia teiseni. Eeldame, et meil on üks toimiv ühiskond, kus kehtib antud essee piirides vastuvõetud vabaduse arusaam ning erinevad kokkulepped ja seadused on kehtestatud nii, et seda arusaama kaitsta.

Kui nüüd kas või üks sellise ühiskonna liige leiab, et parimaks viisiks käituda mingis antud suvalises olukorras, on loobuda oma mingitest seaduslikest või ka majanduslikest õigustest ja/või võimalustest, siis me ei saa teda selleks keelata, sest selline käitumine ei kahjusta kuidagi viisi teiste inimeste õigust käituda samamoodi. Selle tulemuseks on aga kindlasti ebavõrdus, sest kui mina millestki vabatahtlikult loobun, siis minu omand, olgu see õiguslik või varaline, kahaneb võrreldes ükskõik millise teise ühiskonna liikmega. Näideteks võiks siin kohal tuua Dworkini poolt kirjeldatud Sarah-armastajate olukord oma essees „Rights as trumps“, kus kogukonna mõned liikmed oma armastusest ja austusest Sarah'i vastu loobuvad oma eelistustest, et tema eelistusi võetaks rohkem arvesse.

Samamoodi võib mainida Nozicki näidet kuulsa korvpalluri Wilt Chamberlainiga, kirjutises „Distributive justice“, kus pealtvaatajad vabatahtlikult kogu hooaja vältel annavad iga ostetud piletiga 25 senti härra Chamberlainile, mille tulemusel on pallimänguril hooaja lõpuks 250 000 naela. See on suur kõrvalekalle igasugusest võrdusest, kuid see saavutati puhtalt selle läbi, et inimesed käitusid oma vabaduse piirides. Isegi kui Wilt Chamberlain sellega saavutas teatud eelised ja ebavõrduse, ei kaotanud ükski 25 senti loovutanud inimene kübetki oma vabadusest, sest see nagu enne mainisin, on meie väljamõeldud ühiskonnas erinevate seaduste ja kokkulepete abil kaitstud. Seega võiks anda püstitatud küsimusele vastuse: jah nad on lepitamatud ning ei suuda edukalt koos eksisteerida.

Kontrollimaks antud vastust, võime püüda ette kujutada vastupidist olukorda. Toimivat ühiskonda, kus kehtib antud essee piirides vastuvõetud võrduse arusaam ning erinevad kokkulepped ja seadused, on kehtestatud nii, et seda arusaama kaitsta. Sellises situatsioonis tuleks koguaeg kontrollida, et keegi ei saavutaks kuidagi eelistatumat staatust kui keegi teine või iga mingi teatud aja tagant taastada algne olukord ning „lüüa kõik jälle nulli“.

Kui minu seisukoht on, et minu jaoks parim toimimine on pidada internetis avaliku päevikut ning avaldada seal oma mõtteid, mis kuidagi moodi ei takista teiste inimeste internetis surfamist või muul moel oma vabaduse teostamist, ja mingi kõrgem instants keelab mul seda teha, sest see viiks tasakaalust välja üldiselt sätestatud võrduse, oleks tegemist ilmselge vabaduse piiramise või õigemini selle puudumisega.

Teisel juhul, kui mingi kõrgem instants nullib ära minu teatud aja jooksul tehtud pingutused ja saavutatud väärtused, on samuti tegemist vabaduse puudumisega (eeldusel, et nimetatud pingutused ja väärtused on vabaduse definitsiooniga kooskõlas), sest kahjustatakse minu huve käituda nii, nagu mina enda jaoks parimaks pean. Seega võin veel kindlamalt väita, et vabadus ja võrdsus on lepitamatud, ning meile hetkel teadaolevate filosoofiliste ja poliitiliste põhimõtete alusel ei ole võimelised korraga eksisteerima.


Dworkin, Ronald. Rights as trumps. – Theories of rights. toimetaja Jeremy Waldron. Oxford: Oxford University Press, 1986, lk 153–167
Hobbes, Thomas. Leviathan. toimetaja Richard Tuck, Cambridge: Cambridge University Press, 1996.
Mill, John Stuart. Vabadusest. Tallinn: Hortus Litterarum, 1996.
Nozick, Robert. Distributive justice. – Contemporary political philosophy. An anthology. toimetajad Robert Goodin ja Philip Pettit. Oxford, 1997, lk 203–246