Kui me laupäeval Pechter-van'iga Tallinnast tagasi Tartu poole sõitsime [väidetavalt viimane kord, sest auto läheb müüki] juhtus üks kahetsusväärne õnnetus. Venemaalt sissetoodud kährik jäi autorataste alla ja põhjustas radiaatori lõhkemise ning hiljem ka aku suremise. Nii umbes neli tundi peale starti me siiski jõudsime Tartusse kohale.

Oli see nüüd alla jäänud kährik või sisse joodud õlud, mis tõi antud teema üles, aga jutuks see tuli. Nimelt 1975. aasta Ameerika film Death Race 2000.

Tegevus toimub aastas 2000 ning teemaks on "transkontinaalne ralli", kuid tegemist pole tavalise autode võidusõiduga, seal jagatakse punkte [mis moodi ja mille eest ei tahaks ma filmielamuse rikkumise mõttes ära öelda].

David Carradine, kes on tuntud kui Kung-fu Caine, ning Sylvester Stallone on filmi tuntuimad näod. Pikkust tal nagu juba öeldud tund ja 19 minutit. Ning mitte ainult pole see humoorikas ja meeltlahutav retro film vaid sobib hästi ka tänapäeva poliitilisse korda [eriti hästi sobib Põõsa Jüri külaskäigu kõrvale vaadata].

järelsõnaks: Rivo soovitatud Thank You For Smoking andis mulle järjekordse "kuule see olen ju mina" filmi kogemuse. Seekord meeldiva ja positiivse [näiteks "As Good as It Gets" puhul mõtlesin hirmuga "appi see olen ju mina 30 aasta pärast"].

Viimastel kuudel olen osalenud ning jälginud mitmeid kirjalikke ning suulisi arutelusid ning mõtteavaldusi ja olen teinud kogetust teatud tähelepanekuid. [loomulikult on mul mõlemast ka varasem kogemus, kuid allkirjutatu põhineb just lähiaja sündmustel]

Asjad, mis räägivad selgelt kirjaliku arutelu kasuks, on otseselt seotud ühe teise hiljuti võetud seisukohaga - järelemõtlemine ning asjade seedimine on väga hea strateegia õigete/heade vastuste saamiseks.

Kirjalik arutelu pakub sulle võimalust vabalt valitud hetkel kõike eelnevat piiramatus koguses täpsemalt üle lugeda. Sul on oluliselt parem täpsemalt analüüsida, mida teine inimene ikkagi ütles, või lihtsam leida tugipunkti, kust tema argumenti rünnata. Kõik on sõna-sõnalt kirjas ja igasugune üle lugemine on lihtsalt viitsimise küsimus.

Samamoodi on võimalik tutvuda materjaliga ning selle üle mõtiskleda ja omaette arutleda ning siis taaslugeda. Seekord hoopis teise pilguga ning võimalike vahepeal omandatud uute teadmistega probleemist. Samuti ei lähe kirjalikus arutelus kunagi kaduma midagi tulemustest, sest isegi kui sa mäletad oponendi aegumenti või kaasosalise mõttevälgatust konseptuaalselt väga hästi võib olla kaduma läinud geniaalne sõnastus.

Suuline tegevus on otseloomulikult oluliselt dünaamilisem ning palju rohkem põnevust pakkuv. Emotsioonide möllus võib tihti argumendi ülesehitus ja sõnade kasutus kannatada aga samal ajal võib ta olla kordi paeluvam kui tekst paberil.

Samuti lubab otseelus vaidlemine vahele segada ning takistada inimesel teemast liialt kõrvale kalduda, kirjaliku puhul oleksid sa sunnitud hoolikalt kogu teksti läbi lugema, et mitte millestki ilma jääda. Ja olgem ausad, teinekord saadakse ikka päris tõsiste kirjanditega hakkama, mis puutub erinevaid neti foorumeid ja kommentaariume. Sellest, kuidas John Rawls esitas oma distributiivse õigluse teooria 1971. aastal ilmunud raamatus "A Theory of Justice" ning sai vastuse Robert Nozickult kolm aastat hiljem samuti raamatu kujul ["Anarchy, State, and Utopia"], ei hakka ma siinkohal rääkimagi.

Parim võimalik variant oleks muidugi see, kus keegi kiirkirjutaja kõik öeldu üles tähendaks või vähemal juhul oleks olemas lindistav diktofon. Selline olukord pakuks suulise arutelu elavust ning vaimset rahuldust ning kirjaliku aruetlu täpsust ja tootlikust.

Eile nägin ma esmakordselt seda "teist Eestit" millest ma olen kuulnud inimesi nii palju rääkivat. Olgugi et Müümise kunst polnud ainult sellest, siis piisav annus oli olemas. Mina vaatan nende peale veidralt nagu ilmselt nemad minu peale.

Olgugi, et filmis oli suur osa jutust paras jama tuli kaks kolm väga põhjapanevat ja vankumatut tõde ka välja. Meeleolu, toon ja sõnum, mille ise välja lugesin, olid seevastu väga õigel kohal. Mõtteainet pakkus ka see, et rohkem või vähem oli kogu film Ameerikast, jutustati siis Peebu, Raigo või Mare lugu.

Ning muidugi Kilmi viiesekundiline kangestunud oh-mis-siis-nüüd saab nägu on juba üksi terve filmi jagu elamust.

Koolirindelt: mõni aeg tagasi postitatud kirjutis tõi 13 punkti 15st võimalikust [kokku on 27/30]. Ning mitteametlikult on aine FLFI.03.002 Loodusteaduse filosoofilised alused (2 AP) hindeks mul B, mitteametlikult sest ÕISis veel kirjas pole, kuid õppejõud ültes, et selle ma saan.

. o O ( joon oma kohvi seal, kus tahan, kasvõi seminaris )

Ei käinud uut Bondi vaatamas, õigupoolest pole veel Boratitki näinud. Olugi et kuidas nüüd öeldagi...perekondlik surve on olemas. Hoopis Müümise kunsti lähen vaatama.

Jällegi avaldan oma imestust, et miks ükski blogija pole siiani teinud märkust uue ühiserakonna naljaka ühisnime üle. Blogijad kui arvutisõbralik rahvas võiks ju märgata, et bussipeatustes plakatitel, mis kuulutavad mingit kaheldavat tõtt raha kohta on all kirjutatud In Real Life.

Täna mitte siin, vaid seal. femme.ee.