Nädalapäevad tagasi sattusin üsna pikka, põnevasse ja ägedasse vestlus-arutelusse ühe teise filosoofiga. Millest see kõik alguse sai, ma enam täpselt ei mäleta, kuid vist oli teemaks erinevate filosoofidega nõustumine ja mitte nõustumine ja ühel hetkel mu vestluspartner sisse olulise eristuse öeldes, et ta küll mõistis loetud filosoofi, kuid ei saanud temast aru.

Seega oli laual kaks mõistet 'arusaamine' ja 'mõistmine', mille tähendus oli vaja selgeks teha, sest mind valdas suur hämmeldus, miks keegi peaks neil nii suurt ja ranget vahet tegema.

Ühel hetkel suutsime siiski lõpuks kokkuleppida, et arusaamine sisaldab endas kaht teadmist: (i) teadmine, et p ja (ii) teadmine, miks p. Näiteks keegi on eesti keelest õigesti aru saanud siis, kui ta oskab grammatiliselt korrektselt rääkida ja kirjutada ning teab neid reegleid (või vähemalt põhimõtteliselt teab), mis teevad just sellise keelekasutuse õigeks ja mõne teise valeks. Kellegist arusaamine tähendab juhtumit, kus ollakse võimeline tolle teise seisukoht oma sõnadega ümber ütlema. Oluline on siin siis see, et alles siis kui ollakse kellesti aru saanud ollakse võimelised nendega nõustuma või mitte nõustuma, sest muidu sa ju ei tea, millele "ei" või "jah" ütled.

Mõistmine seevastu (minu parima arusaamise järgi) oli tema jaoks aga miski, mis sisaldas vaid esimest tüüpi teadmist; teamist, et p, kuid mitte miks p. Kasutades sama keelenäidet, siis keegi mõistab eesti keelt, kui oskab küll grammatiliselt korrektselt rääkida, kuid ei tea miks just nii on õige ja mitte teisiti. See on nähtus mida võime kohata inimeste puhul, kes pole keelt klassiruumist vaid hoopis tänavatelt omandanud. Seega kellegi mõistmine tähendab juhtumit, kus ollakse küll võimeline hindama, kas mõni olukord väljendab seda seisukohta, kuid ei olda võimeline ütlema, milles see seisukoht seisneb.

Kuid palju keerulisemaks muutis olukorra see, et olles küll eelnevas enam-vähem nõustunud, pakkus vestluspartner välja, et 'mõistmine' tähendab teinekord ka seda sama, mida 'nõustumine'. Ehk et millegi mõistmine juba eeldab seda, et ollakse sellega nõustunud, sest muidu ei olda võimeline seda mõistma. Üsna mitte üllatuslikult toodi üles erinevad nimed eesotsas Heideggeriga, keda peaks ikkagi mõistma ja kellest ei tohiks püüda aru saada.

Lisaks heideti mulle ette, et ma püüan arusaada 'mõistmisest', kuid see olevat võimatu, sest 'mõistmist' saab vaid mõista. Kui ma selle peale avaldasin arvamust, et see muudab ju 'mõistmise' kasutamise mitte-falsifitseeritavaks ehk et ei ole võimalik öelda, millal keegi 'mõistmist' valesti kasutab, sain vastuseks, et teadusfilosoofia sellesse vestlusesse sisse toomine ei ole kohane.

Olenemata sellest, mida mu vestluspartner lõpuks arvama jäi, olen kindel, et suutsin tema 'mõistmise' üsna hästi ära paigutada oma mõisteteskeemi, mille väljakujunemisele mitmed meie filosoofia ajaloolased on kaasa aidanud.

Kuid omamoodi naljakas on see, et vaid tunde enne seda arutelu mõtlesin oma ette sellest, kuidas kõik filosoofid, kes just nimme sihivad 'mõistmise' ja mitte 'aru saamise' suunas ei vääri filosoofi nime.

Süvaökoloogiast on saanud varemgi kirjutatud, kes soovib meelde tuletada võib lugeda väljavõtteid minu kriitikast või siis teisi mõtteid nende liikumise teemal.

Nende positsiooni lühidaks kokkuvõtteks võiks ära mainida ühe peamise tunnusmärgi: ökotsentrism, mis siis kraad kangem kui biotsentrism, mis on omakorda kraad kangem antropotsentrismist. Ehk kui alguses oli inimene kõige tähtsam ja siis võeti ülejäänud elusloodus kah kampa (või vähemalt teatud tasemega elusloodus), siis süvaökoloogid tahavd meie haarata moraalsetesse kaalutlustesse ka mitte-elus looduse ehk siis mäed, jõed, pinnase jne.

Warwick Fox, üks prominentsemaid selle mõttelaadi esindajaid kirjutab "It is insisted that economics /.../ must be seen as subsidaiary to ecology" Ehk siis ökoloogia peaks olema majandusest ülemuslikum.

Siinkohal tuleb huvitavalt (või siis ka mitte, hetkel veel ebaselge) sisse Joshua Knobe ning tema poolt täheldatud efekt. Ruumi huvides ei hakka seda ümber jutustama, sest selle kohta on igati hea video olemas.

Esmapilgul paistab nagu poleks siin küsimustki - juhatuse esimees on huvitatud kasumi suurendamisest ning seega on majandus tähtsam kui ökoloogia ning mingist süvaökoloogiast ei saa rääkida. Kuid lisades siia juurde Knobe efekti, selle et inimesed peavad aitamist (kui head tulemust) mitte tahtlikuks, siis ei saa ju öelda, et sel juhul majandust rangelt võttes ökoloogiale eelistatud oleks.

Mida see siis kõik tähendab? Tõenäoliselt ei midagi peale lihtsalt väikese seose, kuid siiski võib optimist siit välja lugeda, et teatud olukordades oleks mõndade süvaökoloogia seisukohtadele vastuolemine tingimata tahtlik tegu ning poolt olemine mitte tahtlik. Ise asi kas süvaökoloogia on üldse väärt, et selle poolt/vastu olla.

Hea küll, kui ma seisan ja vaatan uuriva pilguga nurgas olevate jopede poole, hoides käes üht mantlit, et leida ehk veel mõni ese, mis proovikabiini kaasa võtta, siis võib tõesti jääda mulje, et ma hoopis proovikabiine endeid otsin. Aga nuriseda tahaks siiski.

Samas jäi ikka veider tunne küll, kui ma müüjale pealt laetavate taskute kohta ütlesin, et sinna ei saa hästi käsi panna ja sain vastuseks, et taskud on transpordi asendis ning tuleb alles lahti harutada. Aa tõesti või? Ma saan aru, et minu soov küljelt laetavate taskute järele polnud ilmselge, kuid kas ma nägin välja nagu ostaksin esimest korda riideesemeid?

Hoopis teisest klassist oli situatsioon, kus ütlesin järjekorras teise tellitava õlle kohta, et palun tooge pudelis ja sain vastuseks hämmelduse, et eelmine oli ju pudelis. Tõsiasi, et eelmine õlu oli siiski klaasi välja valatud, olgugi et pärit pudelist, ei paistnud siinkohal teenindajale sama selge kui mulle.

järelsõnaks: Tahaks veel küsida, et kelle reaalsuses see normaalne on, et sall maksab 899 krooni ning talvemantel 6000+ krooni? Vähemalt on Seppäläs alati häid odavaid kuid kvaliteetseid Thinsulate kindaid.

Olen korra-paar ennegi ORDI ja eriti just nende Tartu Küüni tänava esinduse kohta häid sõnu öelnud. Nüüd on jälle põhjust.

Saatsin kolmapäeval sinna samasse remondiosakonda kirja ja rääkisin, mis probleem mul on ning küsisin, kui kiirelt ma masina tagasi saan, millele sain ma kenasti ja kiire vastuse. Neljapäeva hommikul viisin masina kohale, umbes tunni pärast sain juba kõne, milles räägiti mulle mis viga ja kuidas saaks parandada ning tund pärast seda sain juba kõne, mis ütles et võin masinale järgi tulla.

Miski, milleks olin arvestanud mitu päeva võttis tegelikkuses vaid paar tundi. Tõsi, arve esitati mulle 250 krooni peale, mis tundus natukene naljakas, eriti kui tehnik oli mulle seletanud, et parandamine võtab vaid paar minutit (sinna muidugi juurde testimine etc.), aga garantii on mul ju läbi ning oskustööjõud ei ole kunagi odav olnud.

Nüüd pakub Eetikaveeb võimalust arutleda olulistel eetikat puudutavatel teemadel. Eetikaveeb ootab oma külastajate lugusid, mis kätkevad endas eetilist probleemi, dilemmat või väärtuskonflikti.

Kui Te ei soovi oma nime avaldada, võite kasutada varjunime, kuid eetikaveebi toimetajad soovivad Teie nime teada. Sellepärast palume loole lisada oma täisnimi ja e-posti aadress.

Palun olge lugude kirjutamisel viisakad ning hoiduge solvangutest konkreetsete isikute vastu. Eetikaveebi toimetajatel on õigus saabunud lugusid selguse huvides korrigeerida. Muudatustest anname Teile teada. Arvamuslugude sisu ei pruugi ühtida eetikaveebi tegijate seisukohtadega.

Saada oma lugu

Mõned näited: Kinoskäik vs hädaline ja Surrogaatemadus