Seekordne eksperiment, kus osalesin oli ülesehitatud järgnevalt. Pidin langetama 65 investeerimisotsust. Igal juhul oli mul kasutada 100 raha ja valida oli Aktsia 1 ja Aktsia 2 vahel, mõlemad maksavad 1 raha. Samuti võisin jätta raha alles, kuid see ei kandunud edasi järgmisesse olukorda. Peale kõigi otsuste langetamist loosis bingo masin ühe palli, kas rohelise, roosa või kollase. Pallikese värv määras ära kui palju iga aktsia väärt oli. Seega näiteks roosa palli puhul oli Aktsia 1 väätus 1.2 ja Aktsia 2 väärtus 0.5, rohelise palli puhul vastavalt 0.6 ja 1.3 ning kollase palli puhul 1.6 ja 1.4. Eksperimendi lõpus valitakse üks investeerimisotsus suvaliselt ja siis loosin endale ühe palli ja see määrab ära kui palju mänguraha teenin, mänguraha konverteeriti pärisrahaks kursil 12:1. Seega kui oleksin näitejuhtumi puhul ostnud Aktsiat 1 endale 60 tükki ja jätnud 40 raha alles oleksin roosa palli puhul teeninud 60*1.2+40=112 mänguraha ehk 9,3 naela.

Tavaliselt oli nii, et kollase palli puhul olid väärtused kõige paremad (mõlemad suuremad kui 1), kuid bingo masinas oli kollaseid pallikesi kõige vähem. Seega otsustasin neid väärtusi üldse eirata, sest tõenäosus mõnd kollast palli saada tundus lihtsalt nii väike. Rohelisi palle oli kõige rohkem, seega otsustasin igas olukorras osta seda aktsiat, mis on rohelise palli puhul väärtuslikum. Kuna tavaliselt oli nii, et roosa ja rohelise palli puhul olid väärtused pöördvõrdelised: esimese puhul oli Aktsia 1 kallim ja teise puhul Aktsia 2, siis vajasin strateegiat oma kaotuste minimaliseerimiseks. Sest nagu näitejuhtumist paistab, siis eeldades et tuleb roheline pall peaksin ostma võimalikult palju Aktsiat 2, kuid roosa palli puhul kaotaksin pool investeeringust.

Mõtlesin endamisi (olles siiski rawlsijaan, kui see on üldse sõna), et maximin on hea lahendust. Ehk tegin otsuseid nii, et mu halvim tulemus oleks võimalikult hea. Seadsin (üsna juhuslikult) enda jaoks piiri 7 naela peale, seega ostsin aktsiaid nii, et roosa palli puhul teeniksin umbes täpselt 84 mänguraha. Sealt edasi oli kogu protseduur üsna mehaaniline.

Mängu lõpus mul vedas kaks korda, sest esmalt tõmbasin loosiga sellise investeerimisotsuse, kus rohelise palli puhul olid väärtused üsna kõrged ning siis õnnestus bingo masinast ka roheline pall saada. Seega teenisin kokku £21.4, sama investeerimisotsuses roosa palli puhul oleksin saanud kaks korda vähem.

Järjekordne lugu Eetikaveebis

Juba mõnd aega mängin üht arvutimängu: Civilization V. Tollel mängul on nii, et igaüks saab sellele ise sisu juurde toota, sh ehitada uusi maailmu, milles mängida. Võtsin ühel õhtul kätte ja tegin Eesti kaardi, mitte väga suurelt ja mitte väga detailselt, kuid siiski püüdsin teha kõik proportsioonis ja õigel kohal.

Mängu oma siseloogika nõuab aga, et maailmas oleksid ka teatud loodusvarad ja muud ressursid. Neid teatavasti päris Eestis eriti ei ole. Selleks et siiski muuta kaart mängitavaks, kuid samal ajal säilitada võimalikult suur autentsus, otsustasin et luba teatud asendusi. Näiteks on mängus kivisüsi. Eestis seda pole, kuid Ida-Virumaal on põlevkivi. Näiteks Saaremaal leidub dolomiiti. Mängus sellist maavara pole, kuid on marmor.

Kuid sealt edasi läks keeruliseks. Seega postitangi siia nimekirja probleemsete loodusvaradega ning ootaksin ettepanekuid, kus piirkonnas võiks mängu Eestis midagi leiduda selliselt, et oleks siiski mingi seos päris Eestiga.

Alumiinium
Hobused (Tori juurde küll, aga kuhu veel?)
Raud (olen kuulnud mingeid jutte soo rauast)
Nafta
Uraanium
Puuvill
(looduslikud) riidevärvid
Nahad (Audru juurde küll, aga kuhu veel?)
Vääriskivid
Kuld
Viiruk
Elevandiluu
Marmor (Saaremaa dolomiidi asemele juba sai, aga kuhugi veel?)
Pärlid
Siid
Hõbe
Vürtsid
Suhkur
Vaalad (mõtlesin et äkki atlandi tuura pähe)
Vein (vahest Põltsamaale)
Trühvlid
Krabi
Sidrunid (tehniliselt küll tsitruselised)
Sool
Vask

Õige pea saab mul täis 7 nädalat nutitelefoni omanik olla. Ning olen juba mõnd aega pidanud plaani mõned mõtted sel teemal kirja panna.

Esiteks tausta looks nii palju, et lükkasin teadlikult pikalt edasi nutitelefoni soetamist, sest kartsin, et kipuksin seda liialt palju kasutama. Ehk eel-tseneerisin enda interneti ja tehnikakasutust. Kui aga mu eelmine telefon hakkas tõsiselt jupsima, siis ei olnud nagu enam eriti võimalust. Kui konkreetse toote valimiseks läks, siis välistasin iPhone juba eos ning esialgu jäi sõelale 3 varianti, millest lõpuks otsustasin HTC One S kasuks, lihtsalt sellepärast, et sain selle tasuta ning 2-aastase väga soodsa lepinguga (arvestades alternatiivseid pakkumisi).

Aga telefoni kasutusest. Seni on vaid korra ette tulnud juhtum, kus mul oli vaja internetti siis ja praegu. Läksin enda arust seminari, kuid ruum oli tühi. Võtsin telefoni välja, logisin tunniplaani sisse ja nägin, et ruum on muutunud ning jõudsin täpselt alguseks kohale. Seega tuleb ette olukordi, kus sellise telefoni omamine on vajalik.

Päris mitmel korral on tulnud ette juhtumeid, kus tean, et mul on alati ligipääs internetile ja ma ei vaevu seega asju varem valmis vaatama, sest tean, et saan seda teha jooksvalt. Seega tuleb ette olukordi, kus sellise telefoni omamine on kasulik.

Päris mitmel korral on tulnud ette olukordi, kus põhimõtteliselt oleksin ilma hakkama saanud, aga tõsiasi, et sain asju telefoni abil järele kontrollida, andis kindlustunde. Ilma oleksin pidanud 5-7 minutit ebakindluses olema või umbes pakkuma. Ka selle võib ilmselt kasulikkuse alla lugeda.

Kuid seni enim ettetulevaks olukorraks paistab olevat mugavus. Kuna paljuski suudab mu telefon asendada sülearvutit, siis pakub ta tohutut mugavust mobiilsuse mõttes. Kui lähen üheks päevaks Manchesteri, siis saan sülearvutit kaasas tassimata siiski rongis filme vaadata. Tõsi ekraani suurusest tuleb midagi ohverdada, aga see on seda väärt. Samuti on voodis lugedes palju mugavam haarata telefoni kui arvuti järele.

Ühtlasi ei saa eitada uue telefoni palju suuremat kasutegurit meelelahutuse valdkonnas - enam ei pea muusika või podcast'ide kuulamiseks lisa seadet kaasas tassima ning mängude valik on palju rikkalikum ja parem. Viimase nädala või nii olen erilist rõõmu tundnud vidinast, mis peab arvet selle üle kui palju ja kui kiiresti ma kõnnin (eelmisest kolmapäevast saati ~32 km).

Tulevikus osutub kindlasti heaks omaduseks see, et saan telefonist teha sisuliselt netipulga sülearvutile (hetkel on see võimalus mu odava lepingu tõttu puudu).

Mis puutub sotsiaalmeedi ja muidu interneti kasutusse, siis olulist tõusu kasutuses pole ma märganud (või kui siis ainult passivses kasutuses, st loen mida teised kirjutavad, mitte aktiivses, st postitan ise rohkem). Pigem olen saavutanud teatud võimaluse oma aega optimiseerida - kui poeskäik võtab edasi-tagasi umbes 35 minutit ja ma veedan sellest 30 oma telefoniga internetis, siis olen koju jõudes võitnud 30 minutit, sest muidu oleksin ma oma arvuti taga internetis.

Ja lõpetuseks mu telefoni kohta telefon öelda on muidugi ilmselge liialdus, sest hoolimata 500 tasuta minutist ja 5000 tasuta sõnumist ma ei kasuta seda seadet nendeks teenusteks peaaegu üldse.

Kunagi lugesin kokku, et kõik baka ajal läbitud ained jagunesid kolmeks enam-vähem võrdseks osaks: 1) üleni eestikeelsed; 2) loeng/seminar eestikeelne, lugemismaterjal ingliskeelne; 3) üleni ingliskeelne. Lõputöö kirjutasin ingliskeelsena. Magistris tegin kokku 19 ainet, millest 6 olid kategoorias 1, 3 kategoorias 2 ja 11 kategoorias 3, lõputöö oli jällegi ingliskeelne. Lisaks veetsin tihti aega oma juhendaja ja teiste välisõppejõududega.

Seega Yorki doktorisse tulles ei olnud mul eriti keeruline kohaneda: akadeemilises keskkonnas ingliskeelselt tegutseda oli mulle üsna tavaline. Vahemärkusena: lausa kahel korral ei ole ise inglise keelt emakeelena kõnelev inimene aru saanud, et minu jaoks on inglise keel teine keel.

Kuid tahaksin siinkohal jagada kaht tähelepanekut enda keelekasutuse kohta, mis peaksid näitama, et ma pole siiski veel täielikult ingliskeelseks muutunud.

Esiteks peast arvutamine või matemaatika üldiselt. Numbrid on küll igati universaalsed, kuid peast arvutamise puhul peab erinevaid arve meeles hoidma ning mina olen leidnud, et juhul kui ma ei pea seda tegema nii, et teised inimesed ka aru saaksid või kui ülesandel on veidi keerukust, siis arvutan ja loen numbreid oma peas siiski veel eesti keeles. Mis mõnikord lauamängude olukorras on üsna veider.

Teiseks olen leidnud end olukorrast, et vaadatakse filmi, mis tähendab, et pigem ollakse vait ja keskendutakse sellele, mis ekraanil. Tihti on juhtunud nii, et kui tahan teha mõne kommentaari või märkuse või tõstatada küsimuse, siis esimene impulss on teha seda eesti keeles. Samas loengutes, kus samamoodi ollakse vait ja kuulatakse ingliskeelset teksti mul seda reaktsiooni pole, ilmselt pole need siis nii kaasahaaravad kui filmid?